KUI KÕRGELE LINNUD LENDAVAD
Ühel sügispäeval, kui vilu tuul rebis puudelt koltunud lehti, kogunesid rändlinnud nõu pidama. "Putukad ei lenda enam," kurtsid lõokesed, pääsukesed ja vindid. "Ussikesed on end sambla alla, tõugukesed mulla alla
peitnud," hakkasid teised väiksemad linnud kooris sädistama. "Mis muud, kui aeg on lõunamaale rännata," prääksusid
pardid. Selle nõu kiitsid heaks rislad, koovitajad ja kiivitajad. "On-on!" hüüdsid linnud. "Teeme proovi," soovitas kotkas. "Vaatame, kui kõrgele te lendate!" Kotkas ajas tiivad laiali ning vuhises kui tuul pilvede poole. "Lennake järele!" hüüdis ta. Ja peagi paistis kotkast vaid pisike must täpp. Nii kõrgele lendas ta. Tiibadega hoogsalt vehkides tõusid taevaavarusse haned ja kured, pardid ja vaerad. Siis sööstsid üles väikesed rislad. Rislad suutsid lennata peaaegu niisama kõrgele kui kotkas. Risladest jäid veidi madalamale tiirutama koovitajad ja kured. Veel madalamale jäid vaerad ja rästad, haned ja kiivitajad. Aga kõik linnud lendasid lähedal asuvast televisioonimastist palju - palju kõrgemale. Kotkas jäi lindude kõrguslennuga rahule. "Tubli!" hüüdis ta. "Nüüd ruttu rivisse või parve, nagu kellelgi kombeks, ja rännuteele!" Kured rivistusid kolmnurgaks, haned ja vaerad üksteise järele ritta. Teised väiksemad linnud alustasid rännakut suures tihedas parves. "Head reisi!" hüüdis kotkas lindudele järele. Tumepruun merikotkas jäi siia, tema oma kodunt ära ei lenda. LINDUDE LENNUKÕRGUSED: Kotkas - 7 - 8 km |