KULDNOKK

Kuldnoka välimuse kirjeldamine on küll täiesti ülearune. Huvi võiks pakkuda erinevus isa- ja emalinnu silma ja noka värvuses. Isalinnu iiris on ühtlaselt tumepruun, emalinnul aga ümbritseb seda hele rõngas. Noka alumise poole tüvikuosa on isalinnul mustjas või sinakas, vahel määrdunud valge, emalinnul aga roosa või roosakasvalge.
Maapinnal sammub kuldnokk sammudes, lend on kiire, vuhisev ja otsejooneline. Pääsukese kõrval on kuldnokk laululindude hulgas kõige kiirem lendaja, tema lennukiirus võib olla kuni 75km/t. Väljaspool pesitusaega on ta väga seltsiv. Ka pesitsusajal jääb kuldnokk nii seltsivaks, et õiget pesitsusala tal ei ole. Ta kaitseb vaid oma pesaõõnsust või -kasti ja see viib sageli kakluseni. Mõnikord võideldakse liigikaaslasega ägedasti pesakasti sees, kust kostab tülitsejate kisa. Üksikjuhtudel on kaklus nii äge, et lõpeb tõsiste vigastuste või ka surmaga. Üldiselt on kuldnokk reibas, tegutsemishimuline ja silmapaistvalt uudishimulik lind, kes tahab kõike vaadata ja nokaga toksata.
Laul.
Kuldnoka laul on väga vaheldusrikas ja äratab jäljendamiste rohkuse poolest igaühe tähelepanu. Mida kõike ei saa kuulda tema lausa tormilises kontserdis, kui satume heale lauljale ja see juhtub hoogu sattuma! Puuris peetavad kuldnokad on õppinud vilistama terveid viisikatkeid, isegi hääldama sõnu, olgugi et mitte päris selgesti. Kunagi osanud üks kuldnokk Venemaal meieisapalvet ja Viinis olevat peetud kuldnokka, kes osanud öelda 70 sõna. Isalinnud on sel alal emalindudest andekamad.
Kuldnokk laulab eriti hoogsalt pesa ehitamise ajal aprillis. Ka mai algul on lind veel lauluhoos, hakates hommikul laulma 15-30 minutit enne päikese tõusu ja lõpetades päikese loojangu ajal. Mai keskpaiku laul lakkab. Ehtsat laulu kuuleme mõnikord jälle sügisel, augusti lõpust kuni oktoobrini.
Kuldnokk laulab mingil kõrgemal kohal, vahel ka maapinal. Laulmisel heidab lind pea veidi selga ja vehib ripakil tiibadega, neid väristades ning loperdades. Vist ükski teine lind ei laula nii innukalt ega ela oma laulule nii kaasa kui kuldnokk. Laulab ka emalind, peamiselt seoses mänguga, kuid tema laul on hoopis lühem ja vähem kõlav.
Kuldnoka tavaline kutsehüüd on "sväär", pesitsusperioodi algul ka "tssii". Hoiatushüüd on terav "spett, spett", poegade hooldamise ajal aga kähe "krrääd".
Saabumine.
Esimese kevadekuulutajana saabub kuldnokk meile kevadise sulaperioodi algul, kui põllud on alles üleni lume all või ainult laiguti lahti sulanud. Siis otsivad kuldnokad toitu igalt paljaks sulanud maalapikeselt, prügimägedelt ja prügikastidest. Kuni aprilli keskpaigani võib näha kuldnokkade hoogsat läbirännet.
Elupaik.
Kuldnokk pesitseb igasugustes puistutes ja inimasulates. Eriti suurte seltsingutena ööbib ta suvel ja sügisel veekogude taimestikus ja kaldapõõsastikes.
Asukohale truu linnuna pesitseb kuldnokk enamasti aastaid kord omaks võetud pesitsuspaigal.
Pesa.
Esimestena saabuvad tavaliselt isalinnud, kellest suur osa pesakasti üles otsib ja seal ööbib. Nädala või paari pärast hakkab isalind pesakasti või -õõnsust prahist puhastama. Hiljem ühinevad saabuvad emalinnud pesakoha väljavalinud isalindudega ning hakkavad nendega koos pesaõõnsust puhastama ja uut pesamaterjali sisse kandma. Hiljem jääb pesaehitus peamiselt emalinnu hooleks. Sagedad on tülid pesakoha pärast kodu- ja põldvarblastega.
Paljud kuldnokad pesitsevad looduslikes puuõõnsustes, enamik aga inimese poolt ülespandud pesakastides.
Kuldnoka pesa on korratu kuhjatis mitmesugustest kõrtest, keskel pehmema vooderdisega pesalohk. Pessa kuhjatakse väga mitmesugust pesamaterjali, nagu puulehti, karvu, riideräbalaid, sulgi jne. Kui pesaks valitud õõnsus on küllalt suur, siis kannab kuldnokk sellesse vahel peaaegu ämbritäie pesamaterjali. On leitud aga ka pesi, kus munad lebavad lihtsalt õõnsuse või pesakasti põhjal.
Munakurn.
Kuldnoka täiskurnas on 4-7 muna. Kevadel varem pesitsema asuvad emalinnud munevad üldiselt suurema kurna. Munad on ühevärviliselt helesinised. Haudumist alustatakse mõnikord juba enne viimaste munade munemist, seda peamiselt halbade ilmade korral. Peamiselt haub emalind, harvemini ka isalind. Ööseks jääb pesale vaid emalind, isased aga kogunevad salkades ööbimispaikadele roostikus või tihedas põõsastikus, kust nad varahommikul tagasi oma pesa juurde siirduvad.
Haudumine kestab 11-12 päeva.
Pojad.
Enamikus pesades kooruvad pojad 20. mai paiku kahe-kolme päeva jooksul, nagu selgub munakoortest, mis vanalinnud pesast välja viskavad. Seoses poegade koorumisega muutub otsekohe vanalindude käitumine. Kuni üks lindudest toitu otsib, istub teine pesal ja soojendab poegi. Juba paar päeva pärast koorumist hakkab pesast kostma nõrka sidinat.
Mõlemad vanalinnud toidavad poegi varavalgest õhtuvidevikuni. Algul tuuakse neile väikesi putukaid, hiljem ka putukate vastseid ja röövikuid, vihmausse, traatusse ja maipõrnikaid.
Juuni algul lahkuvad peaaegu kõik noored lennuvõimelised kuldnokad pesast, liituvad teiste pesakondadega ja vanalindudega ning alustavad hulguelu põldudel ja luhtadel. Juba juuli algul algab vaheränne, mille kestel suur osa meil üleskasvanud kuldnokki jõuab Läänemere lõunarannikule.
Toit.
Kuldnokk toitub enamasti avamaastikul ja põhiliselt maas, ehkki mõnikord püüab putukaid ka pääsukese kombel õhust. Kuldnokk sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Pesitsusajal on ta valdavalt putuktoiduline, olles siis aedadele ja põldudele üldiselt väga kasulik. Hilissuvel ründab ta salkadena marjaaedu ja võib sellega paiguti üsna suurt kahu tekitada. See süü aga langeb eeskätt võõrsilt saabunud kuldnokkadele, sest meil pesitsenud linnud on marjade valmimise ajaks juba lahkunud.
Vaenlased.
Kuldnoka keskmine eluiga ei ole pikk. Väga harva on leitud vanemaid kui kolmeaastasi rõngastatud linde, ehkki üksikutel on õnnestunud elada 20 aasta vanuseks. Kõrge suremuse põhjuseks kuldnokal kui ka teistel lindudel on rohked ohud, mis neid kõikjal varitsevad.
Kõige rohkem hukkub kuldnokke ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel. Mõnikord tabab noori kuldnokki varsti pärast pesast lahkumist torm või õhutemperatuuri järsk langus, mis neid suurel hulgal hävitab. Kuldnokki hukkub massiliselt ka varakevadel, varsti pärast tagasijõudmist, lumesadude ja külmast tingitud toidupuuduse tõttu. Kui päike päeval sulatab ja tekivad rohked veelombid, käivad kuldnokad parvede viisi vees suplemas. Õhk võib mõnikord olla veel üsna külm ja veest lendu tõusnud kuldnokad kaotavad lennuvõime ning külmuvad.
Looduslikest vaenlastest olid kullilised ja kakulised varem kõige suuremad vaenlased, tänapäeval on neid aga vähe järele jäänud.
Palju kuldnokki hukkub traatide vastu põrkamisel ja veel rohkem kõrgepingeliinidel. Itaalias püütakse kuldnokki endiselt toiduks.
Lahkumine.
Sügisene lahkumine Eestist algab septembri teisel poolel. Kuni oktoobri teise pooleni rändab meilt läbi palju põhja- ning kirdepoolsete alade kuldnokki. Ränne toimub põhiliselt päeval. Sügisel aegsasti teele asuvad linnud rändavad nähtavasti vähehaaval ja sagedate peatustega.
Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis, Belgias ning Inglismaal ja Iirimaal. Vähesel arvul on neid igal aastal jäänud talvitama ka meile. Prügimägedel, toidujäätmete hunnikutel ja toiduainetetööstuse ettevõtete juures õnnestub neil sageli toitu leida ja talv üle elada. Mõnikord on neid leitud surnuna pesakastides, kus nad ööbimas käivad.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 76-83.