KUUSE-KÄBILIND

Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline, noorlinnud aga pruunikad, tumedatriibulise alapoolega. Saba ja tiivad on pruunid.
Harva tegutsevad linnud üksikult, enamasti näeme neid paaridena, pesakonniti või salkadena. Isegi pesitsuse ajal liituvad naabruses pesitsevad isalinnud toitumisel väikesteks salkadeks.
Peamiseks toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Käbidega toimitakse pillavalt, seemneist tarvitatakse ära harva rohkem kui pool. Sageli pääsevad käbid lindude jala alt lahti ja kukuvad alla. Toitumisel on linnud tavaliselt vaiksed, asukoha vahetamisel aga häälitsevad lärmakalt.
Kuuseseemnete kõrval sööb kuuse-käbilind ka männi- ja lehiseseemneid, toidunappuse korral ka rohuseemneid. Umbes 6-10% toidust moodustavad putukad. Sügisel ja talvel eelistab kuuse-käbilind kuuseseemnetele pihlakamarju.
Vahel võib kuuse-käbilindu kohata kõige ootamatutes paikades: aias kapsapeenral isukalt savisegust mulda söömas, kivimüüri küljes küüniste abil rippumas ja kivide vahelt savi nokkimas.
Laul.
Kuuse-käbilinnu laul on ilus, vahelduvate motiividega ja õrn. Tippivate kutsehüüdude kõrval leidub ka flöötivad, kuristavaid, vidistavaid ja muid häälitsusi. Laulu üheks näiteks on "djak triie dip vütrii tsiida viitse krit tsip tsiviii djuk tütii-titü..." . Laul esitatakse puu otsas ja lennul, vahel ka telefonitraadil istudes. Laulab ka emalind, kuid vaiksemalt, lihtsamalt ja lühemalt.
Laulu võib kuulda igal aastaajal. Eriti kaunis on see sügisel ja talvel, mil teised linnud ei laula.
Kutsehüüd on metalne "kjiff kjiff..." või "kip kip...", puul istudes ka tasasem "tök tök..." või "tsök tsök...".
Levik.
Eestis on kuuse-käbilind kuusikutes ja kuusesegametsades ebaühtlase sagedusega hulgulind. Tema esinemine ja hulguränded pole seotud ühegi kindla aastaajaga ega kindla suunaga, vaid olenevad sellest, kus ja kui suurel määral leidub linnule sobivat toitu. On aastaid, mil kuuse-käbilind meil täielikult puudub, ja aastaid, mil ta on kõikjal väga arvukas.
Mõnede aastate sügisel ja talvel toimuvad suured ränded Eestisse ja siitkaudu Kesk- ja Lõuna-Euroopasse, mis lähtuvad ilmselt põhja ja ida poolt, vahel isegi Lääne-Siberist.
Huvitavad asukohavahetused toimuvad kuuse-käbilindudel sageli suvel.
Pesa.
Paaride moodustamise ajal on isalindude mängulennud laulu saatel tavalised. Isalind laulab sel ajal sageli puu ladvas, pöörates end seal lakkamatult ning aeg-ajalt joostes mööda oksa. Pesitsusala ei ole suur ja isalind kaitseb põhiliselt ainult pesapuud.
Pesa ehitab emalind, keda isane pidevalt saadab või silmas peab. Ta annab emalinnule toitu juba mängu ja ka pesaehituse ajal. Pesamaterjali kogub emalind üsna pesapuu juurest, eemaldudes sellest vaid kümmekond meetrit. Pesa ehitamiseks vajalikud raokesed ja samblik kogutakse kuuskedelt, kulu aga maapinnalt. Tihti ehitab emalind mitu pesa, enne kui ühesse neist muneb.
Kuuse-käbilinnu pesa on paksuseinaline ja sügav. Väliskiht koosneb raokestest, rohukõrtest, samblast ja samblikust, sisevooderdises leidub villa ja sulgi.
Munakurn.
Kuuse-käbilind paistab silma oma erakordselt varase pesitsemisega. Peamiseks pesitsusajaks on hilistalv ja varakevad, mil käbisoomused ei ole veel avanenud ning kuuseseemneid leidub külluses. Eestis on munadega pesi leitud veebruari lõpust juulini, kõige sagedamini märtsis ja aprillis.
Täiskurn sisaldab keskmiselt 4 muna. Munad on valkjad või nõrgalt rohekad, kaetud roostja, hallika ja tumepruuni kirjaga.
Emalind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist. Teda toidab isalind, keda hauduja iga kord kuklasse heidetud pea ja avatud nokaga tervitab. Pojad kooruvad pärast 13 päeva kestnud haudumist.
Vaenlase (orava, pasknääri) lähenemisel pesale hakkab emalind erutatult häälitsema, mille peale naabruses pesitsevad kuuse-käbilinnud kokku lendavad ja vaenlast kimbutada ning tõrjuda püüavad.
Pojad.
Esimese 4-5 päeva jooksul pärast poegade koorumist soojendab emalind neid pidevalt ja võtab isalinnult toidu vastu, andes selle edasi poegadele ja süües ka ise. Hiljem hakkab emalind samuti toiduotsinguil käima. Isalind jätkab esialgu poegade toitmist emalinnu vahendusel ja alles kolmandal nädalal hakkab seda ise tegema. Toiduks on algusest peale poolseedunud kuuseseemned, mida vanalind oma pugust välja kugistab. Suvel antakse ka putukaid.
Pojad lahkuvad pesast 14. elupäeval, osade uurijate sõnul aga alles pärast 20. elupäeva. Pärast pesast väljalendu algab kohe hulguelu, kusjuures vanalinnud toidavad noori veel umbes kolme nädala vältel, vahel kauemgi.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 259-263.