LAUGUD
Mai Zernask

Kevadel, kui lumi sulab ja päike peenramaad veidigi soojendab, pistavad oma pea välja murulaugud - need rohelised tugeva lõhnaga ja tõesti maitsvad taimed. Mul on ikka meeles, kui kevadel koolist tulles kohe aeda jooksin. Murulauguga võileib maitses siis nii hästi. Maitseb praegugi. See on kevadine vitamiininurgake koduaias. Veel meenub mulle “laugukaunitar” Vilsandi saarelt. Me käisime temast iga päev mööda ja ometi ei märganud teda keegi, sest ta oli nii tavaline. Ent ühel hetkel oli taim meie ees täies õieilus ja siis oleks olnud patt teda mitte näha.
Looduslikult kasvavad meie taimestikus rohulauk, metsalauk, murulauk, karulauk ning väga harva esinevad nurmlauk ja mägilauk. Koduaias kasvatatakse harilikku sibulat, küüslauku, porrulauku ja murulauku.
Kõige tuntum on meil muidugi harilik sibul. Tema pärineb Edela-Aasiast. Idamaade rahvastele on alati meeldinud vürtsised toidud, sellest ka nende sibulaarmastus. Samal ajal vanade roomlastele ei meeldinud sibulalõhn aga sugugi ja “sibulasööja” oli neil sõimusõna. Euroopasse jõudis sibul keskajal. Ka meie toidulaua juurde kuulub sibul, kuigi paljud lapsed selle ikka taldrikuservale jätavad. Nad ei peaks seda tegema, sest sibulat tunti juba keskajal kui ravimtaime.
Laukude edetabelit juhib täiseduga küüslauk. Küüslauku tuntakse juba viis tuhat aastat. Sel ajal kasutati Niiluse ja Gangese vahelisel alal seda nii toidu-, maitse- kui ka ravimtaimena.
Küüslauk on nagu imearst, kes tuleb ja viib kõik haigused minema. Too taim aitab külmetuse puhul, ergutab südant ja vereringet, sobib ravima mädanevaid haavu ning aitab mesilase nõelamise ja putukahammustuse korral. Vanaisadele ja memmedele piisab päevas ühest küüslauguküünest, et kaua terve olla. Küüslaugul on ainult üks paha asi juures - see on väga tugev ja üsna omapärane lõhn. Juba Vanas-Kreekas ei lubatud selle lõhna pärast inimesi armastuse ja ilu jumalanna Aphrodite templisse.
Meie niisketes salu- ja lammimetsades kasvav karulauk sarnaneb küüslauguga. Ja kui sõrmede vahel karulaugu lehti mudida, võib metsa allgi tunda tugevat küüslaugulõhna.
Ajaloost on teada, et viikingid oma pikkadel merereisidel sõid tihti karulauku et vältida skorbuuti (vitamiinipuudusest põhjustatud igemete veritsemine). Sellepärast kasvatati seda taime sadamate läheduses. Huvitav, miks on selle taime nimeks valitud just karulauk, ehk on see karudelegi ravim ning lemmikroog.

TÄHEKE. 1995/3.