LEEVIKE

Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas lind. Isalinnu põsed, kurgualune ja rind on helepunased, emalinnul roosakashallid. Päranipuala on valge ja hakkab lennul silma suure valge laiguna ülalpool saba. Tiival on lai valge vööt.
Iseloomult on leevike väga rahulik ja usaldav; seda omadust on inimene sageli kurjasti ära kasutanud. Ühel kohal võib lind kaua istuda ja ümbrust silmitseda. Vaatamata näivale kohmakusele ronib ta aga toidu otsingul väga osavalt peentel okstel ja taimevartel, rippudes nendel mõnikord isegi, selg allpoole, ja liigub maas kiirete lühikeste hüpetega. Talviseid toidulaudu elamute juures külastab ta sageli, käitudes siin riiakalt ja ajades liigikaaslasi sisinaga minema. Et tal kaaslaste tõrjumiseks toidulaualt kulub tihti rohkesti aega, siis ei saa ta mõnikord ise õieti süüa ega lase seda teha ka teistel. Leevikeste salgas valitsevad alluvussuhted. Ülemisel astmel on kõigepealt emalinnud, kellega isalinnud kunagi ei tülitse. Toidumajal taanduvad teised kõige tugevama ja agressiivsema ees ja ootavad, kuni see on kõhu täis söönud, siis asendab teda alluvusehteilt järgmine jne.
Toit on peaaegu eranditult taimne, putukad moodustavad selles ainult tähtsusetu hulga. Eriti eelistatud on umbrohuseemned, puude seemned ja pungad. Sööb ka marju, aga erinevalt rästaist leevike marjaseemneid ei levita, sest marjadest väljaurgitsetud seemned puhastab ta koorest ja seedib ära täielikult.
Laul.
Leevikese laulu on kaunis harva kuulda. See on vaikne ja kare, kombineeritud õrnadest viledest ja kutsehüüdeist, kurinaist ja kriginaist, kääksuvaist ja kigisevaist helidest. Kuulda võib teda jaanuarist aprillini, harva suvelgi. Laulavad ka emalinnud, kuid vaiksemalt, lihtsamalt ja lühemalt kui isalinnud. Ehkki leevikese lauluand ei näi olevat kuigi silmapaistev, võib teda puuris panna järele vilistama lihtsamaid laulukatkeid.
Kutsehüüd on nukrakõlaline "djü djü...".
Levik.
Eestis on leevike kõikjal hajusalt pesitsev haudelind. Osa neist elutseb meil paikselt, teine osa aga lahkub talveks; lahkunuid asendavad põhja ning kirde poolt tulnud liigikaaslased. Sügisel toimub läbiränne septembri lõpust novembrini, vahel üsna suurtes, 50-70 linnust koosnevais parvedes. Kevadel on lindude tagasiränne märgatav märtsis ja aprillis.
Elupaik.
Leevike pesitseb varjukates kuusikutes ja kuuse-segametsades, puisniitudel, suuremates parkides ja kalmistuil. Pesitsusala suurus on pool hektarit, lindude vähese arvukuse tõttu suuremgi.
Mõnedel andmetel püsivad paarid koos aasta läbi. Uute paaride moodustamine algab märtsi lõpul ja aprilli algul. Esiotsa käitub emalind agressiivselt, ähvardades isalindu kummargil seistes ja nokka hoiatavalt avades. Vahel läheb emalind üle rünnakule. "Kosilane" põikab sel juhul kõrvale ega hakka emalinnule kunagi vastu. Vähehaaval harjuvad linnud teineteisega ja emalind muutub üha vähem tõrjuvaks. Viimaks hakkab ta isalinnu lähenemistele reageerima toitu manguvate nokaliigutuste ja noka avamisega.
Pesa.
Pesitsusala valib isalind, pesa asukoha aga nähtavasti emalind, kes ehitab pesa üksinda. Isalind saadab emalindu, kui see pesa jaoks materjali otsib, sest tema ülesandeks on pesa valvata ja ohu korral kaaslast hoiatada. Pesitsusalalt ajab ta võõra isalinnu minema ilma kaklusteta, mõnel juhul aga ei näi võõrale üldse tähelepanu pööravat, kui see just pesa juurde ei astu.
Pesa ehitatakse tavaliselt kuusepuule, mõnikord harva ka tihedaoksalistele lehtpuudele. Sageli asetseb pesa kuuse oksa tipupoolses osas, väikestel kuuskedel ka vastu tüvel. Pesa on lame ehitis raagudest ja kõrtest, sisekiht koosneb juurekestest, samblikest ja karvadest.
Munakurn.
Eestis on täiskurni leitud mai algusest juuli lõpuni. Vähemalt osa linde pesitseb suve jooksul kaks korda. Täiskurnas on 4-7 muna. Munad on valkjassinised, must-, puna- või hallpruuni kirjaga, mis on tihedalt koondunud muna tömbile otsale.
Haudumist alustatakse mõnikord enne viimase muna munemist, tavaliselt aga pärast seda. Haudumine kestab 12-14 päeva. Haub emalind, keda ta kaaslane sel ajal pugus pehmendatud taimeseemnetega toidab. Toidu vastuvõtmisel jäljendab emalind abitut noorlindu ja väristab tiibu.
Haudumise ajal on mõned emalinnud väga julged, lasevad end kätte võtta ja rõngastada, ehkki seejuures ähvardavad inimese kätt laialt avatud nokaga. Pesale tagasi panduna lahkub ta siis tavaliselt natukeseks ajaks, ei eemaldu aga kaugele ja tuleb varsti pesalt tagasi. Siiski käituvad eri linnud väga erinevalt ja üsna paljud emalinnud hülgavad koguni tugevasti hautud munakurna.
Pojad.
Esimesel kolmel või neljal päeval pärast poegade koorumist toob toitu isalind üksi ja nähtavasti annab selle emalinnu vahendusel poegadele üle. Hiljem saavad pojad toitu mõlemalt vanemalt, kes toidavad peamiselt pugus pehmendatud seemnetega. Harva võivad toiduks olla ka ämblikud ja limused.
Pojad lahkuvad pesast tavaliselt 14.-16. elupäeval. Pärast seda hooldavad neid mõlemad vanalinnud veel mõnda aega.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 264-268.