LEPIKLILL

A.Raitviir

Varajane õitseja on ka lepiklill. Teda kohtame ikka sinilillega ühel ajal, aga palju niiskemal pinnasel, peamiselt lodumetsades. Sealgi otsib ta kõige märjemaid kohti, lompide ja kraavikeste kaldaid. Eemalt vaadates paistab, nagu oleksid lepiklillel suured kollased ebakorrapärase kujuga õied. Lähemalt silmitsedes aga selgub, et eredalt värvunud ei ole üldsegi mitte õied, vaid hoopis õisi ümbritsevad kõrglehed, mis on enda peale võtnud putukate juurdemeelitamise ülesande. Õied ise on lepiklillel tillukesed ja ilma kroonlehtedeta. Kui ei oleks abiks suurtest kollastest lehtedest reklaami, jääksid nad vist küll putukatel märkamata. Ja kõrglehed täidavad oma reklaamülesannet väga täpselt. Kui taim on õitsenud ja tal hakkavad arenema viljad, kaob kõrglehtede erekollane värvus ning need muutuvad samasugusteks rohelisteks nagu taime teisedki lehed.

 

A.Raitviir. Kevadlilled. - Tallinn: Valgus, 1977. - Lk. 8.