Luuletusi lilledest Heljo Männi raamatust ”Metsalilled”Tallinn 1958

Lumekelluke.

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust-
ma ei karda sind, aprill.

Sinilill.

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.

Võilill.

Oi kui palju murul väikseid
lillekesi nagu päikseid!
Põimid nendest pärja pähe,
enam puhtaks käed ei lähe.

Ülane.

Ülane, ülane
lumetäheke,
tule ka aasale
külla väheke.
Siin on küll tuuled,
kuid nendega harjub,
igav sul elada
põõsaste varjus.

Varsakabi.

Jõeäärne soo ja lodu
kuldse varsakabja kodu,
ei nad õitse vaasi sees,
kaunid on vaid kraavivees.

Piibelehed.

Maikuu hoolega metsi ehtis,
tippis kõikjale piibelehti,
siia ja sinna, siia ja sinna,
neid on nii tore korjama minna,
magusat lõhna puhuvad ninna.

Pääsusilmad.

Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.

Takjas.

Kuule, takjas, ma ei taha,
et sa oled nõnda paha,
napsad kuuest, rebid sukast,
kisud valusasti tukast.
Miks sa oled riiakas,
ole parem viisakas.

Kullerkupp.

Kullerkupp, kullerkupp,
päiksekullaline nupp.
Miks sa lahti õit ei tee,
mis sul on seal nupu sees?

Meelespead.

Kuidas kukkusid küll rohtu
sinitaeva killukesed?
Need ei ole taevatäpid,
need on lilled tillukesed.

Nurmenukk.

Kes need aasal õõtsuvad,
siis kui tuuled lõõtsuvad?
Need on nurmenukud kallid,
kaela ümber soojad sallid.

Kastehein.

Kastehein hõbetab
põldude ääri,
möödujail meelsasti
silitab sääri.

Moon.

Mitte keegi
nii ei leegi
nagu sina, ounav moon.
Kui su sära
kadund ära,
seemned saia iluks toon.

Kõrvenõges.

Kõrvenõges - kuri mees -
valvab lapsi rohu sees,
kellegagi pole rahul,
salvab häid ja salvab pahu.
Miks sa, nõges,nõnda teed?
õiglane ei ole see.

Kellukas.

Kellukas tegi endale kleidi,
nüüd ta õnnest on uhkegi veidi,
sikid ja sakid on tõesti kenad,
kleit talle meeldib enam ja enam,
heliseb vallatult till-till-till,
olen kõige ilusam lill

Karikakrad.

Suvi tõi nurmele
kireva särgi,
särgi mustrist saab
lastele pärgi.

Rukkililled.

Siis kui soojenevad ilmad,
päev on rikas päikesest,
rukkililled – rukki silmad
sinetavad vilja seest,
meelitades käima meid
mööda põlluvaheteid.

Ristik.

Kas tõesti ristik laulu lööb
summ-summ-summ-summ,
summ-summ-summ-summ?
Siin hoopis lendab mesimumm
ja õietolmu sööb.
Anemoon.

Keset kive õitseb lill,
õielehel pehme vill.
See on valge anemoon,
armas nagu väike voon