LILLHERNES
A. Sakse

Elus juhtus täpipealt nagu muinasjutus: ühel isal oli kolm poega. Kuna poisid olid veel väikesed ega saanud isale töö juures abiks olla, siis oli tal üsna raske. Isa läks mõnikord tükiks ajaks metsa puid raiuma, poegadele jättis söögiks kausitäie keedetud herneid. Nii nad siis sõid, jõid vett peale ja ootasid, millal isa tagasi tuleb.
Kord ei tulnud isa määratud päeval enam koju, kuid kausi põhja oli jäänud ainult kuus hernetera. Keskmine vend ütles, et need tuleb õiglaselt ära jagada - igaühele kaks tükki. Vanem vend, kes isa äraoleku ajal oli väiksemate keelaja-käskija, kinnitas aga, et õiglane olevat nii: temale kolm hernest, keskmisele vennale kaks, väikevennale üks. Nii ta herned jagaski ja ütles veel, et katsugu nad isale kaevata!
Ei jõudnud nad veel herneid suhu panna, kui keegi koputas uksele. Sisse tuli vanataat, valge poolkasukas seljas, pastlad jalas. Teretas ja istus väsinult pingile, pani oma nuia maha ja sõnas vanemale vennale:
“Poeg, ma olen väga näljane ega jaksa enam edasi minna. Anna mulle oma söögijagu ja sa näed, et andjale antakse tagasi”
Vanem vend pahvatas naerma.
“Kus tuli välja muinasjutumehike! Arvad sa, ma usun, et meie ajal juhtub veel imesid? Kõnni aga edasi, kuhu nina näitab.”
Kuid vanataat ei läinud ära. Ta sõnas keskmisele vennale:
“Ehk on sinul pehmem süda kui su vennal ja sa jagad minuga oma söögiosa?”
Keskmine vend tegi peo lahti, vaatas oma kaht hernest ja ohkas. Kahju oli ära anda, kuid ta uskus veidi muinasjutte. Annaks õige ühe ära, viimati saaks pärast potitäie kulda. Vanataat tänas, sõi hernetera ära, tahtis juba tõusta ja minema minna, kuid üks jalg ei kuulanud sõna. Siis jooksis tema juurde noorem vend ja surus talle pihku oma ainsa hernetera, öeldes:
“Söö, vanaisake, teise jala jaoks ka, ma ise ei tahagi veel süüa!”
Vanataat vaatas poisile silma, naeratas ja ütles:
“Küll sa tahad veel rohkem kui vanemad vennad, aga ma näen, et sul süda valitseb kõhu üle.”
Ta tõstis koti üles ja astus üsna kõbusalt ukse poole.
“Nüüd olen saanud sooja ja süüa,” sõnas ta veel. “Ja et te mind halva sõnaga meelde ei tuletaks, annan teile midagi vastutasuks.”
Ta kahmas käega ühest taskust ja puistas vanema venna kausi herneid täis; kahmas teisest taskust ja puistas keskmise venna hunnikusse. Aga nooremale vennale andis üheainsa hernetera oma põuest.
“Tehke nüüd sedamoodi,” õpetas ta. “Need herned külvake kevadel maha, hoolitsege hästi, ja nad kasvavad teil nii, nagu igaüks on ära teeninud.”
Kui hallpea oli ära läinud, hakkas vanem vend väiksemate üle naerma:
“Näe, kus lollid, andsite oma söögi ära! Mina ei andnud midagi, aga sain kõige rohkem. Aga meie pesamuna, kes andis viimase ära, sai üheainsa hernetera.”
Vanemal vennal kasvasid  jämedad varred, mis õitsesid tühjade tuuleõitega, ühtegi kauna ei tulnud külge.
Keskmisel vennal võrsus kirjumast kirjum hiirhernepõld. Ta söötis need kitsele, et inimesed, kes mööda lähevad, tema üle ei naeraks.
Noorem vend aga pani oma ainukese herne mulda maja ette akna alla. Seal see kasvas, vääneldes vastu seina, ja õitses helesiniste lõhnavate õitega. Inimesed tulid eemalt-kaugelt seda lillhernest imetlema. Kuningas ise lubas selle eest potitäie kulda, aga noorem vend ei andnud oma hernest isegi kulla eest ära. Ta korjas seemned kokku, et järgmisel kevadel võiks neid sõpradele kinkida, ning nõnda külvates ja jaotades sai temast omal ajal kuulus aednik.

A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 99-100.