LINAVÄSTRIK
(Jäälõhkuja, linalind)



Vilgas linavästrik on kõigile tuttav linnuke, ent kes võiks aimata, et tal on rahvasuus tervelt kuuskümmend nimetust ja nimetuse varianti. Nendega tutvust tehes ootab uus üllatus: tilluke sirts, kes paras sääski murdma, on järsku jäälõhkuja ning jääpõrutaja, juuspeentest jalgadest hoolimata jämejalg - Toomas! Soomlased ütlevad: västrik oma peente jalgadega lõhub enam jääd kui tuhat tuurameest. Linavästrik lendavat meile tagasi kure jala peal või tiiva all.

Rahvas andis nimetused, rahvatarkustest ja tähelepanekutest selgub ka nende põhjendus. Nagu teada, saabub linavästrik märtsi lõpul või aprilli alguspäevil, mil kevadine päike jääkaane rabedaks paistnud. Jäälagunemine pole enam mägede taga.

Näiliselt küll nõrguke, on linavästrik ometi südi lendaja ega vaja ka suurte veekogude ületamisel võõrast abi. Linavästrik on ise tahtmata teise linnuliigi sulane: käopoja kasvatab meil kõige sagedamini üles just tema.

Nagu linavästriku nimetus ütleb, seisab lind linadega ühenduses. Kui lindu nähti kevadel esimest korda kõrgel lennus, katusel või aiateibas, võis loota ka kena linakasvu, kui aga maas ja madalal, siis kehva ja kesist. See oli ühtlasi kõige levinum linnuuskumus üldse. Vastavad nimetused olid veel linalind, -päästrik, -pääsuke, -pääsmik, linaõnnenäitaja, -tooja, linamõõtja.

Liikudes viipsutab västrik aina oma pikka saba ehk hända üles-alla. Lõuna-Eesti nimetused händlane, hännaline, hännaline västrik ning (tsibi-)hänilane peavadki linnukese üpris silmatorkavat hända silmas.

Linavästrik viipsutab agaralt künnimehe värskel vaol, teenides härjavästriku, künni- ja külvilinnu nimetuse. Välimuse poolest on linavästrik valge-halli-mustakirju ehk pugalik.

Itaallased nimetavd seda graatsilist, pidevalt liikuvat, hüplevat ja õõtsuvat lindu ka baleriiniks- ballerina. Vastupidiselt meile, kus västrik viib jää, toob ta itaallastele sügisel lume kaasa.



Lühendatult M. Mägeri raamatust "Linnud rahva keeles ja meeles"