LÕOKESED

 

Välja-äärne võsandik oli lume-ühma täis, härm kattis konarlist maad, kui lõokesed tulid.

"Taeva all on pikad tuulepilved, tuisku on tulemas," kurtis emalõo isalõole. "Ei tea, kuidas tuisuajal ära elada? Liig vara tulime põhjamaa põldudele kodu otsima. Tarvis oleks oodata olnud." Viimane lause oli lõo-eidel vähe nagu etteheite moodi. Küllap see vist taadi tarvis oli mõeldud, kes ammugi põhjamaa põldude järele oli igatsust tundnud.

Isalõo lendas põllukivi otsa, vaatas teraselt ringi ja ütles:

"Taevas on küll täis pikki pilvetriipusid ja põllu-äärsed metsad alles üsna ruugehallid, nii kuidas nad sügise meie äramineku ajal jäid, kuid ometi on tarvis k e v a d e 
t u l e k u s t ilmale sõna saata. Lendame üles ja kuulutame, et kevade käes on!"

Emalõo ei saanud isalõo kõnest hästi aru ja küsis:

"Aga see on ilmale veel valusam, kui me kevade tulekut kuulutame, kuid kevade ometi niipea ei tule. Siis oleme petjad. Võib olla, et isegi kevademarus nälja ja külma käes enestele surma leiame."

"Eidekene, kevade tuleb, elu elab! Tuisk teda tagasi ei hoia... Lendame üles!"

Hallide pilvetriipude alt kostis korraga lõokeste rõõmus lõõritus. Inimesed kuulasid õnneehmul ja kiitsid:

"Kevade, kevade on tulnud!"

Ja kevade tuli.