Nimi ………………............................…………. Kuupäev ……………………

KAS LOOMADEL ON MURESID?

 

………………………………………………………………………..

 

Ühe pakaselise detsembriöö veetis põdraema koos oma väikese vasikaga tihedas haavikus. Hakkas juba koitma. Taevakaar muutus roosakaks, lumine mets seisis aga üleni valgena ja vaiksena. Peen särav härmatis langes puuokstele, põtrade selgadele. Põdrad tukkusid.

Äkki kostis lähedal lume krudinat. Emapõder kikitas valvsalt kõrvu: midagi halli vilksatas lumme mattunud kuuskede vahelt. Üks hetk - ja juba põgenesid põdrad, murdes lumekoorikut ja uppudes põlvini sügavasse lumme. Nende kannul aga kihutasid hundid. Nad olid põtradest kergemad ja võisid joosta lumekoorikust läbi vajumata. Kiskjad lähenesid iga hetkega surmahirmus põgenevaile põtradele.

Juba veritsesid emapõdra jalad: lumekooriku teravad servad olid tekitanud sügavaid haavu. Ta ei saanud enam kiiresti joosta. Põdravasikas hoidus hirmunult ta ligi ega julgenud väsinud emast eemalduda. Veel mõni hetk - ja hallid röövlid tabavad oma saagi.

 

……………………………………………………………………………………………….

 

Põgenikud olid jõudnud lagendikule, kus oli metsavahi majake. Selle ümber oli pärani väravaga tara.

Hetkeks põdrad seisatasid. Kuhu minna? Ees inimeste elamu ja siinsamas seljataga näljased, ahned hundid!

Viimast jõudu kokku võttes sööstis emapõder lahtisest aiaväravast sisse, vasikas kannul.

Metsavahi poeg Mitja rookis parajasti õues lund. Vaevu jõudis ta kõrvale hüpata, põdrad oleksid ta peaaegu maha paisanud.

"Põdrad! Mis nüüd lahti? Kust nad põgenevad…"

Mitja jooksis värava poole, kuid põrkas kohkunult tagasi, otse väravas olid hundid!

Külm hirmuvärin kargas üle selja, kuid ta tõstis ähvardavalt labida ja hüüdis: "Küll ma teid…"

Kiskjad kargasid eemale. Eh-ei, eh-ei, karjus Mitja neile järle ja hüppas väravast välja, vehkides labidaga.

Peletanud hundid eemale, jooksis poiss õue tagasi. Ta nägi, et põdrad olid surunud end õue kõige kaugemasse nurka, vastu kuuri seina.

"Näe, kui hirmunud vaesekesed värisevad," lausus Mitja. "Pole viga, ärge kartke, hunte enam pole!…"

Mitja tõttas nüüd tuppa teistele jutustama õue tormanud külalistest.

Põdrad aga seisid veel tükk aega õues. Toibunud hirmust, läksid nad metsa tagasi. Kogu talve hoidusid põdrad metsavahi maja lähedusse.

Hommikuti kooli minnes nägi Mitja neid sageli metsaserval. Kuigi nad poissi märkasid, ei pistnud nad põgenema, vaid jälgisid Mitjat tähelepanelikult, kikitades oma laiu kõrvu.

Mitja noogutas siis neile pead nagu oma vanadele sõpradele ja jätkas kooliteed.

 

 

 

 

 

 

 

 

 Vasta küsimustele

  1. Kuidas kirjanik kirjeldab külma detsembrihommikut?
  2. Miks hommikurahu petlikuks osutus?
  3. Kuidas emapõder kiskjate lähenemist avastas?
  4. Miks oli põtradel raskem joosta kui huntidel. Loe, kuidas kirjanik seda kirjeldab.
  5. Jutusta, kuidas põdrad pääsesid.
  6. Kes oli Mitja? Kuidas ta hundid eemale peletas? Iseloomusta Mitjat selle loo põhjal.
  7. Kuidas oleksid sina käitunud Mitja olukorras?
  8. Millest sa aru saad, et Mitja oli metsloomadega harjunud ja tundis nende kombeid?
  9. Millised ohud varitsevad talvel metsloomi?
  10. Kuidas sina neid aidata saaksid.
  11. Millised ohud varitsevad metsloomi teistel aastaaegadel?
  12. Kirjuta jutukese osadele pealkirjad.
  13. Joonista loole illustratsioon / töölehel.