LUIK
Fred Jüssi

Kevadel tulevad meile luiged. Mõnikord saabuvad nad juba varakult - märtsis, kui merejäässe tekivad esimesed vabaveelaigud ehk lahvandused. Umbes kuu aja vältel kuuleme nüüd luikede kluugutamist. Kluugutajad - laululuiged ja väikeluiged - on rändurid teel põhja järvedele ja tundratesse. Luigeparved kevadistel üleujutatud luhtadel või koguni põldudel on segaparved. Luiki näeme merelahtedel ja järvedel ka suvel, aga kluugutamist me siis ei kuule. Suvised luiged on kühmnokk-luiged, needsamad, kes tiikidelgi ujuvad, peaaegu tummad linnud, kes ainult pahastena või erutatult otsekui köhivad. Niisiis võime Eestis kohata kolme liiki luiki. Kõik nad on kaunid pikakaelalised valged linnud ja kühmnokk-luigel on lauba peal must kühm. On küll olemas ka must luik, keda võime näha loomaaias, sest tema on Austraalia lind.

Luik on õige suur lind. Kõige suurem on kühmnokk-luik, tema võib kaaluda koguni kolmteist kilo. Kui luik ujub või lendab, siis on tema liigutused suursugused ja väärikad. Aga kõnd on tal kohmakas ja sellepärast luiged kuival maal eriti käia ei armasta. Veelt lendutõusuks on neil vaja pikka hoovõtumaad, et võiks lestjalgadega pladistades joosta mööda vett ja nõnda kiirust koguda. Lendava luige tiivalöögid on kaugele kuulda.
Luigel on pikk ja paindlik kael. Ka kaelkirjakul on pikk kael, kuid temal on seitse kaelalüli nagu inimeselgi, luigel on neid aga tervelt kakskümmend viis. Selleärast luige kael nii graatsiline ongi.
Valgete luikede seas hakkab silma ka halle. Hallid on noored linnud. Valge sulekuue saab luik kolmandal eluaastal. Pärast seda võib ta ka pesitsema hakata.
Eestis pesitseb kühmnokk-luik. Laululuiki jääb meile vaid üksikute paaridena, väikeluik ei jää sugugi. Kühmnokk-luiged pesitsevad Eestimaa merelahtedel, -saartel ja järvedel alles viimased kolmkümmend aastat. Neid on saanud nii palju, et kõigile ei jätku pesitsuspaiku ja paljud peavad terve suve lihtsalt ringi hulkuma. Luige pesa on lame kuhil pilliroogu, veetaimi või adru. Mune leidub selles kuni seitse, harva enam. Pojad jäävad sügiseni vanemate hoole alla. Ega neile vee peal keegi suurt kallale tikkuda julgegi, sest luik on tugev lind ja suudab vastu seista isegi inimesele. Kühmnokk-luik võib tiivanukkidega läbi peksta mehe ja koguni käeluid on vihased linnud ligitikkujatel nõnda murdnud. Nii et kui luik, tiivad kohevil, ähvardades ligi ujub, siis maksab seda tõsiselt võtta.
Läbirändavaid luiki oli ennemalt rohkem. Kevadel valendasid veed ränduritest, nüüdsete tuhandete asemel kluugutasid kümned tuhanded. Inimene on luige elu kibedaks teinud - on võtnud talt elamise maa ja elugi. Seadused küll kaitsevad luiki kõikjal, kuid mitte igal pool ja alati ei hooli inimene seadustest. Laululuik on soome rahvuslind. Soomlastel on temaga juba muinasajal tegemist olnud. Laululuik on väga sage tuhandeid aastaid vanadel kaljujoonistel. Luik oli ka muinassoomlaste Toonela (surmariigi) lind. Luikedeks nõiutud inimestest loeme meilegi tuttavatest muinasjuttudest ja luigest endast räägib rahvasuu kauneid lugusid. Tõsi - luik on ise nagu muinasjutt, kui ta vaikselt järvepinnal ujub või võimsail tiivul kuhugi rühib, olgu ta siis üksi või hulgakaupa.

TÄHEKE. 1991/2.