LUMELILL

 

Soe kevadtuul tungis läbi niiske udu lumelillekese asukohani. Lillekene ärkas kaua kestnud talveunest, kohendas haljaid lehekesi ja küsis: "Tuulekene, kust sa tuled?"

"Tulen päikesemaalt," vastas kevadtuul, "põlismetsade tagant tuleb päikene kevadrõõmsana: arutul hulgal libisevad soojad kiirte niidikesed üle nurmede ja niitude. Varsti kaob uduvari," kostis kevadtuul ja rändas edasi.

Korraga hüppas hulk heledaid päikesekiiri läbi puude lumelillekese asukohale.

"Ava oma õied," meelitasid päikesekiired, "sest kevade on tulnud! Päikese naeratus, valguse lainetus, laste rõõmuhüüded, - oh, kui kena on praegu külade ääres põldudel."

Selle sõnumiga kadusid kiired eemale puude keskele.

Õrn õnnetunne valdas lumelillekest.

Ja hommikul, kui esimesed päikesekiired puude keskel virvendasid, avas ennast lumelillekese õienupp.

Metsa vaikuses sosistas kevadtuul: "Õieaeg on alanud!"