LUMIKELLUKE
A. Sakse

Kui Lume-emal sündis tütretirts, mõtles ta kaua, mis pisikesele nimeks panna. Mõtles ja mõtles, kuni tuli pähe hea mõte ja ta pani lapsele hellitusnime - Helbeke.
Helbeke oli lumevalge näoga, valgete juustega, ta magas valges voodikeses ja peale laotati talle valgeid pilvepalakaid.
Kui Helbeke suureks kasvas, hakkasid tal käima kosilased, nagu kord ja kohus. Tuli Kuu, kuid Helbekesele ta ei meeldinud: enda põhjajoonud kiilaspäine ööhulgus, ei muud midagi. Tuigub öö läbi taevakõrtsis, päeval ronib pilve alla ja magab.
Tuli Päikesekiir, aga sellegi saatis Helbeke tagasi: liiga kuumalt vandus ta armastust, ei seda võinud uskuda.
Siis Lumeisa vihastas ja ütles tütrele karmilt:
“Noh, kui sa ise ei mõista endale meest valida, siis sündigu minu tahtmine.”
Ja ta läkitas sõnumi taevasina valitsejale tuulele, kelle neli poega olid kuulu järgi veel poissmehed. Tuul tuligi kirjatud saaniga, suitsete külge kinnitatud külmunud jääpurikad helisesid nagu hõbekellukesed. Helbeke kihlati Tuule vanima poja Põhjatuulega.
Õnnelik Lume-ema hakkas tütrele veimevakka valmistama: sulekotid ja padjad toppis täis pehmeid lumeebemeid, õmbles ja palistas valgeid pilvepalakaid, tegi kaelakeesid säravaist jääpärleist.
Kui peigmehe pulmalised kohale jõudsid, nägi Helbeke välja nii ilus nagu printsess. Sugulased rõõmustasid, soovisid õnne, kiitsid noorpaari ilu ja sobivust, ainult Helbeke ei tundnud, et ta süda oleks kiiremini tuksuma hakanud, kui laua juures karjuti: “Kibe! Kibe!” ja tema suud puudutasid Põhjatuule külmad huuled.
“Ma ei saa teda armastada,” ohkas Helbeke nii tasa, et seda kuulis ainult tema ema.
“Ei leia mu tütreke õnne!” võpatas emasüda halba aimates.
Kui pulmapidu oli juba täies hoos, hüüdis värske abielumees oma vennale Lõunatuulele, et löögu lahti üks tantsulugu. Ja Lõunatuul istus pilveservale, tõmbas põuest välja vilepilli ning hakkas puhuma. Mahedalt helises lauluviis ja Helbeke läks tantsima. Ta keerles ja pöörles, lüües takti oma hõbekingade kõlisevate kontsadega, ülemeelik vembumees Idatuul aga plaksutas käsi ja naeris. Ainult nukker Läänetuul muutus üha kurvemaks, kuni hakkas nutma, pea vastu isa õlga toetatud.
“Mu poeg, miks nutad sa nii rõõmsal tunnil?” küsis isa hämmastunult.
“Ma tahan teada, miks sa kosisid Helbekese vennale, mitte mulle? Miks mina ei saa nii ilusat naist?” nuuksus Läänetuul.
Nüüd tõstis ka Lõunatuul oma sinised silmad Helbekese poole ja tema pilk kohtus säravate silmadega. Lõunatuule vilepill hakkas helisema veel õrnemini, see laulis üksnes Helbekesele - ja Helbeke tantsis ainuüksi Lõunatuulele. Lume-ema murdis salamahti laua all käsi, sest mis siis küll saab, kui seda märkab vihane ja äkiline Põhjatuul.
“Tütreke, tütreke, valitse oma südant!” palus Lume-ema sosinal, kui Helbeke temast mööda keerutas.
Aga kes suudab veel südant valitseda, kui seal on tärganud armastus? Kas Helbeke pidi suutma seda, mida ei suuda inimesedki - ei noored ega vanad, ei rumalad ega ilmamaatargad!
Põhjatuul, kes Lumeisaga juttu vestis, poleks ehk midagi märganud, kui kade Läänetuul poleks teda müksanud ja õelalt irvitades sõnanud:
“Sinu Helbeke sulab varsti ära su venna Lõunatuule kuumadest pilkudest …”
Pruukis vaid Põhjatuulele seda kuulda! Vihast lõkendades virutas ta rusikaga vastu lauda ja kisendas Lõunatuulele:
“Topi oma pill põue, või muidu ma murran selle tükkideks!”
Muusika on pelglik nagu lind. Vilepill jäi vait ja Helbeke vaatas kohmetult Lõunatuule sinistesse silmadesse, otsekui küsiks, kas tema armastust tõepoolest jätkus ainult silmapilguks.
Helbeke toibus alles siis, kui Põhjatuul kargas püsti ja möirgas:
“Ära unusta, et see ei ole sinu naine! Ja nüüd, Helbeke, tantsid sa minu pilli järgi!”
Põhjatuul toppis sõrmed suhu ja vilistas nii läbilõikavalt, et kõigil jooksis judin üle keha.
“Tantsi! Tantsi!” käratas Põhjatuul Helbekesele, kes seisis tardunult Lõunatuule väljasirutatud käte vastas. Tütarlaps püüdis ümber pöörduda, kuid jalad olid jääpurikateks muutunud ega kuulanud sõna.
“Tantsi! Tantsi mulle!” möirgas Põhjatuul, kiskus vöö vahelt piitsa ja vihistas sellega läbi õhu.
“Ja nüüd, vennas Lõunatuul, ei hoia ma enam su roosipeenraid ja õunaaedu! Juba täna öösel puhun nende peale oma hingust, siis võid homme kuivanud okstel kiikuda ja sooje pisaraid nutta,” ähvardas Põhjatuul venda.
Küllap armastus oskab kõige paremini nõu anda, kuidas päästa seda, mis on armsamale elustki kallim. Põhjatuul ei jõudnud vee hingegi tõmmata, kui Helbeke, märgates, et Lõunatuule silmad tumenevad, rebis kiiresti valla oma kaasavaraks saadud sulekotid ja silmapilkselt kattis Lõunatuule aedu lume valge vaip. Põhjatuule jäine hingus ei saanud enam kahju teha ei roosidele ega õunapuudele.
Põhjatuul, nagu arust ära, püüdis nüüd Helbekesele kätte maksta. Ta vihistas tema poole oma piitsa, kuid Helbeke hoidis osavasti kõrvale. Siis viskas Põhjatuul piitsa maha ja tormas Helbekesele kallale.
“Pulmad on läbi!” kisendas ta. “Nüüd viin ma su koju ja panen pimedasse keldrisse kinni. Seal närivad hiired ja rotid su puruks, sa sõnakuulmatu naine!”
Küllap armastus ütles ka Lõunatuulele, kuidas päästa seda, kes oli tema südamele saanud kallimaks kui elu. Ta surus Helbekese oma rinna vastu ja lendas koos temaga oma aedadesse.
Põhjatuul ulus nagu haavatud hunt, kahmas piitsa maast ja kihutas neile järele.
Punased triibud välkusid tumedas taevas seal, kus õhku lõhestas Põhjatuule piits, ning tema möirgamine pani õhu värisema justkui piksekärgatused.
Aga kuhu võis Lõunatuul peita Helbekese Põhjatuule raevu eest? Ta pani Helbekese roosipõõsa alla ja käskis seal oodata, kuni ta peab maha raske kahevõitluse vennaga.
“Suudle mind enne kui lähed, mu kallis, mu ainsam, ja ma ootan sind kas või eluaeg.”
Ja Lõunatuul suudles Helbekest õrnalt ja kaua, kuni tundis, et kallim vajub tema embuses kokku, veereb kastetilgana alla ja sulab ühte maamullaga.
“Kus ta on? Kuhu ta jäi?” nõudis kohale tormanud Põhjatuul venda raputades. “Ma nägin, nüüdsama sa suudlesid teda.”
“Ah, vend, ei maksa meil enam teineteise peale viha kanda,” vastas Lõunatuul nukralt. “Näe, seal ta lebab - nagu kastetilk, nagu pisar on ta maamullaga üheks saanud.”
“Haa, ei usu ma teda ega usu ka sind,” vastas Põhjatuul hambaid kiristades. “Et ta enam kunagi ei saaks üles tõusta, tõmban talle jääkaane peale.”
Aeg-ajalt läheb Lõunatuul oma roosiistandikke ja õunaaedu vaatama. Olgu sügav talv või varakevad, ikka tunneb Helbeke tema lähedust, sulatab hingeõhuga jääkaande väikese akna ja pistab pea välja, et vaadata oma armsama sinistesse silmadesse.
Ent inimesed, kes märkavad väikest valgepead, muutuvad rõõmsaks ja kuulutavad üksteisele otsekui suursündmust:
“Tead, aias õitseb juba lumikelluke!”
A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 8-12.