MAAILMA VAATAJAD
Elar Kuus

Pääsukesed kogunesid telefonitraadile ja sädistasid omavahel: "Suvel sai küll - küll tööd teha rabatud, kärbseid kütitud, kihulasi tabatud. Sügisel kuluks veidi reisida, suurt maailma uurida. Lapsed, kutsuge naabrid ligi - ligi - ligi - ligi."

Pääsukesed laskusid vuhh! murule muti juurde: "Mustakuuemees mulla sees, kaks jalga taga, kaks ees - tule talveks meiega suurt maailma vaatama, sirr."

Mutt kissitas oma pimedaid silmi: "Jutt suurest maailmast on lori! Maailm ulatub ainult minu koopast kraavini ja see on mul ammu läbi tuhnitud."

Pääsulapsed lendasid vuhh! üle aasa siili juurde: "Okkaline onukene, tule talveks meiega suurt maailma vaatama, särr!"

Siil haigutas, tõmbas end oma kareda kasuka sees kerra, kõrvadki kera keskele, et mitte midagi enam kuulda: "Mis minul suure maailmaga asja? Parem magan hea peatäie."

Pääsulapsed liuglesid vuhh! kuuri taha varblase juurde: "Värvukene, õuejüts, hall tolmumüts, tule talveks meiega suurt maailma vaatama, sorr!"

Varblane vastas: "Suur maailm asub metsa ja mere taga. Teel torm undab, kull ründab. Pigem jään siia prahihunnikule ja mu elu on ohutu."

"Meid ohud ei kohuta!" hüüdsid pääsulapsed. Nad tõttasid omade juurde tagasi, nende parv tõusis kõrgele õhku.

Aga varblase ümber kogunesid tema pojad, kiikasid lahkujatele järele ja pärisid: "Isa, millal need linnud nii kenad kuued said?"

"Muidugi maailma vaadates," oli vana varblane sunnitud tunnistama.

"Isa, millal neil nii tugevad tiivad kasvasid?"

"Ikka maailma vaaadates."

Pojad ajasid nokad laiali, et veel nõuda: millal teised nii ilusti laulma õppisid? Kuid nende isa krahmas maast hästi rasvase tõugu ning pistis sellest tükikese igale pojale suhu. Nood pugisid nüüd süüa ega osanudki muud öelda, kui paljalt siuks!