MIKS LINNUKE EI LAULNUD?
Joh. Käis

Jannu oli linnukese kinni püüdnud ja puuri pannud. Kogu päeva istus lind paigal, ei söönud ega laulnud. "See on rumal lind," sõnas Jannu õde Hiljale. "Hoian talle oma suhkru, otsin seemneid ja rohtu, ta norutab aga peale, nagu oleks tal kes teab kui paha olla."
"Viime puuri välja ja riputame ta kase oksa külge! Ehk siis hakkab laulma," arvas Hilja. Nii tehtigi. Ainult pisut piiksatas linnuke, nähes sinitaevast. Siis vaatas jälle vaikides alla.
"Küll on rumal!" ohkas Jannu.
"Ei tea, kas on ühtigi rumal," lausus Hilja. "Ehk ta ei taha puuris laulda. Laseme ta vabaks. Kui ta siis ka ei laula, siis on ta tõesti rumal."
Jannu oli sellega nõus, sest laulmise pärast ta oli linnu puuri pannudki. Hilja võttis puuri sülle ja avas selle ukse. Linnuke lendas välja, istus koplis kuuseoksale ja laulis nii ilusat viisi, et poleks võinud uskudagi. Kaua aega sillerdas ta, ja lapsed kuulasid seda imestusega. Viimaks ütles Hilja:
"Nüüd ma mõistan. Ta ei tahtnud vangis laulda."

 

Mõtlemiseks:
Miks Jannu püüdis linnukese kinni? Miks ta pahandas, kui lind ei laulnud? Mis mõtles linnuke puuris? Mis oleks teinud Jannu, kui Hilja ei oleks talle head nõu andnud?

Harjutuseks:
Kirjutan tükist ainult Jannu ja Hilja kõneluse. Lisan ka ise mõned sõnad:

Miks linnuke ei laulnud?

Jannu: See on rumal lind. Hoian talle .............................

Hilja: .................................................................................

Jannu: Hea küll, .................................................................

Hilja: .................................................................................

Jannu: Küll on rumal, .......................................................

Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936.