MÄND
Hendrik Relve

Mis liiki puid saaks kõige rohkem, kui kõik Eestimaa puud kokku lugeda? Niisugust loendust pole ükski loodusteadlane ette võtnud. Ometi on võimalik vastata. Eks kõige rohkem ole puid sellest liigist, millest on kõige enam metsa. Peaaegu pooled Eestimaa metsadest on männikud. Tähendab: männipuid on ka kõige arvukamalt.

Võib öelda, et mänd on tõusnud puuliigiks number üks tänu visadusele. Männikuid laiub purukuivadel liivasossidel, mida kutsutakse nõmmedeks, ja lirtsuvail sooaladel, mida nimetatakse rabadeks. Kui neis paigus ei haljendaks männimets, oleks need lagedad. Ükski teine puuliik seal metsaks kasvada ei suuda.

Ükskord väga ammu, siis, jah, oli teisiti. Enne kui inimene siinmail põldu raadama hakkas, oli puuliikidest esikohal kuusk. Kuid inimene võttis metsalt viljakamad mullad ära ja jättis alles kehvemad. Sellised, mis sobivad peamiselt männikule.

Mõnikord, kui oled kaua soos rännanud ja istud mättale jalgu puhkama, võib juhtuda, et tunned istmiku all midagi torkimas. Asja uurides leiad, et mätta seest ulatuvad välja haljad männiokkad. Selgub, et need on imetillukese männipuu oksatipud. Suurem osa puukesest on peidus turbasambla kuhilas. Oled kogemata istunud männi latva! Puuke on mitmekümne aasta vanune, soosse lämbumas, aga ometi elav. Kui aga männiseeme satub tänuväärsemasse pinnasesse, võib tüvi sirguda kõrgemaks kui Lasnamäe majamürakad. Eesti pikim teadaolev mänd kasvab Tartumaal Järvselja metsas ja selle kõrgus ulatub üle neljakümne kolme meetri.

Miks mänd eluvõitluses teistest puudest paremini toime tuleb? Edu saladus peitub mullas. Umbes kolmandiku kogu puust moodustab juurestik. Võimas peajuur tungib otse maasügavusse nagu ankur. Seetõttu on mänd tormile hulga vastupidavam kui kuusk. Männi külgjuured mullas ulatuvad palju kaugemale kui külgoksad õhus. Nendega ammutab mänd endale eluks vajaliku toidu kokku ka seal, kus teistele puudele seda ei jätku.

Kui männi juur mullast lahti kaevata, on näha, et see on mähitud otsekui hallika vildi sisse. See on seeneniidistik. Paljudel taimedel on juurte küljes juurekarvad, millega nad imavad mullast vett. Männijuurtel neid pole, nende aset täidavad seeneniidid. Ilma seente abita sureks mänd janusse. Aga männi ja seente koostööst on kasu ka seentele. Nemad saavad männi juurtelt mõningaid oma eluks vajalikke toitaineid. Seeneliike, mis männiga kooselu elavad, on kokku ligi viiskümmend. Tuntumad neist on tumepruuni kübaraga männiriisikad.

Veel üht männi iseloomujoont näitab tema võra. Oksad tüvel ja oksad võrsetel paiknevad hästi hõredalt. Iga oks ja okas sirutub selliselt, et tema peale langeks võimalikult ohtralt päikesevalgust. Mänd on valgusenõudlik puuliik. Viljakal maal sirgudes ning teiste puude varju jäädes hakkab mänd kiratsema ja hääbub viimaks sootuks. Isegi ühe ja sama puu oksad, mis jäävad liialt ülemiste varju, kuivavad ära. Sellepärast ongi vanema metsamänni tüvi enamasti alt ja keskosast oksteta. Kui võrrelda kuuse- ja männimetsa, siis mõjub kuusik tumeda ja süngena, männik heleda ja helgena. Männid vajavad iseenda jaoks nii rikkalikult valgust, et seda jagub külluses veel metsa allagi.

Täheke nr. 1 / 1989.