MOON
A. Sakse

Pärast üllatavalt kiiret laulatust Mooniga ei suutnud iiris ikka veel toibuda. Tummalt, liikumatult seisis ta paigal ning küsis endalt ikka ühte ja sedasama:
“Kuidas siis nii? Ma ju armastasid Kannikest ja Kannike armastas mind, aga ma võtsin naiseks Mooni. Misjaoks oli mul vaja säärast lollust teha?”
Kes oskab vastata?
Seevastu mooni pale hiilgas uhkusest, et ta sai meheks nii sihvaka poisi.
“Minu meheke, mu kallike, minu…” sädistas ta teistele tüdrukutele, ja ükskõik mida või kellest nood ka ei rääkinud, oskas Moon alati vahele poetada mõne ütluse oma mehekese kohta, püüdes sellega sõbrannasid salvata, et näe, teie ei ole veel tanu alla saanud.
Aga kord salvas Kannikese sõbranna, kollasejuukseline Kitsekakar, vastu. Kõigi kuuldes küsis ta ilmsüütu näoga:
“Aga miks su meheke on alati nii hapu näoga? Justkui oleks äädikat neelanud. Ega ta viimaks õrna Kannikese pärast kurvasta?”
Moon läks pahameelest üleni punaseks, kuid hoidis end vaos ja hakkas naerma, nagu peaks Kitsekakra märkust naljaks:
“Ah, ta on mul nii häbelik ja seepärast kohmetu. Aga las lähevad mesinädalad mööda, siis ma hakkan teda oma tahtmise järgi välja õpetama.”
Ja hakkaski õpetama.
“Mis sa seisad, mokk töllakil!” kostis käratus, kui Iiris tegi, nagu poleks kuulnudki naise kutset tema korsett kinni tõmmata.
Iiris hammustas huult ja täitis käsku, kuid vastutahtmist, hoidudes puudutamast naise puusa. Tänu asemel andis Moon mehele kõrvakiilu, sõnades:
“Siis oled teinekord kergema kuulmisega!”
Mida Iiris ka ei teinud, miski ei olnud Mooni meele järele. Ei osanud mees kahvlit käes hoida nii nagu vaja ega nuga kasutada. Mitu korda läks Iiris söömata laua juurest minema, kui Moon teda väga vihaselt jõllitas.
Kui see kõik oleks omavahel sündinud, oleks Iiris ehk veel kuidagi ära kannatanud, aga Moon tahtis teiste naiste ees suurustada oma võimuga mehe üle. Kui keegi nende poole külla tuli, hakkas Moon kohe kamandama: “Iiris, tule siia! Mine sinna! Anna mulle seda! Pane see ära! Ja nüüd suudle mu kätt! Süga mu selga!”
Aja jooksul sai Iirisele selgeks, et Mooni vihastab kõige rohkem see, kui tema manitsustest ja õpetustest välja ei tehta. Kui Moon jälle käratas, et Iiris ei mõista kahvlit käes hoida, viskas Iiris selle maha ja sõi sõrmedega. Kui Moon ladus igasugu õpetusi, kuidas käituda kodus ja külaskäigul, laskis Iiris naisel rääkida, kuni tollel hing kinni jäi, aga kui Moon lõpuks küsis, kas mees on kõigest aru saanud ja kõik meelde jätnud, siis Iiris haigutas, vaatas Moonile imestunult otsa ja küsis ilmsüütu näoga:
“Kas sa ütlesid minule midagi või?”
Moon hõõgus kirelõõmast, aga kui ta õhtuti meest voodisse kutsus, kostis too, et vaja minna hobust edasi panema, ja kui välja läks, oli hommikuni kadunud.
Lõpuks sai Mooni mõõt täis ja ta kaebas oma muret koerapöörirohule, kellest kõneldi, et ta mõistab mehi hulluks ajada.
“Kulla Moonike!” hüüatas Koerapöörirohi. “Miks sa juba varem ei tulnud nõu küsima! Seesugused puupakud võib minu joogiga silmapilk naise järele hulluks ajada!”
Koerapöörirohi kallas pudelisse rohekat jooki ja õpetas:
“Pane selga hästi eredavärviline undruk, anna mehekesele seda jooki juua, siis keeruta ennast tema ees küll nii-, küll naapidi - ei ta siis enam sinust lahti saa.”
Võib ju olla, et Iiris oleks Koerapöörirohu leotist joonud ja kõik oleks läinud nii, nagu nõiaeit ennustanud. Kuid egas Moon kärsinud oodata, läks kohe teiste naiste ette kelkima, et küll nüüd meheke hakkab tema pilli järgi tantsu lööma. Aga kui naine oma perekonnaelust midagi teistele naistele kõneleb, siis on see juba viie minuti pärast tema mehelegi teada.
Nii ka seekord, Iirisele jäi küllalt aega kaaluda, kas juua koerapöörirohu leotist või jääda truuks Kannikese mälestusele.
Uskudes võlujoogi jõudu, pani Moon selga lõkendavapunase seeliku, kallas koerapöörirohu joogi klaasi ja pakkus Iirisele:
“Joo, meheke, ma näen, et sa oled väsinud.”
Iiris vaatas Moonile sõbralikult otsa, võttis klaasi vastu, haaras naisel piha ümbert kinni ja ütles:
“Joo üks sõõm minu terviseks, naisuke, seepeale mina sinu terviseks.”
Moon naeratas Iirisele õnnelikult ja painutas pea kuklasse - las meheke kallab talle sõõmu suhu. Aga Iiris - mis tema tegi! Ta kallas naisele sisse kogu koerapöörirohu joogi, ja kui Moon selle peale pööraseks muutus ja mehele kaela langes, haaras Iiris valmispandud vitsakimbu, pani naise põlve peale, tõstis leekivpunase seeliku üles ja alustas oma õppetundi:
“See on sulle selle eest, see tolle eest, see nõidumise eest!”
Oi issake, kuidas Moon kiljus ja rabeles, enne kui taipas, mismoodi võib pääseda!
Ta lipsas seeliku seest välja ja hopsti põõsasse. Iiris viskas seeliku talle järele, aga see jäi teiba otsa kinni ja lehvis seal.
Kes selle seeliku küll teiba külge nõidus, kas Koerapöörirohi või Moon ise - noh, lõppude lõpuks, mis sellel tähtsust, aga sinna lehvima ta jäi, ja kes seda näeb, see mõtleb kohe Mooni peale.

. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 51-54.