NASTIK
Fred Jüssi

Läinud aastal käisin sageli Hiiumaal sõpru külastamas. Kuum suvi oli kuivatanud halud puuvirnades ja ühel päikeselisel augustipäeval otsustasime need kuuri alla kärutada. Kui esimesed halud puuvirna pealt alla said loobitud, siis selgus, et seal elab nastik. Rumal lugu küll, aga sügisvihmade aeg lähenes ja puud tuli siiski ulualla toimetada. Võtsime ette teise virna - seal kaks nastikut! Siis läksime esimese juurde tagasi. Puuvirnad on tõesti mõnusad varjupaigad: kuivad, soojad ja õhurikkad. Sealt tuli välja küll nahkhiiri, küll herilasepesi. Inglased ütlevad: mu kodu on minu kindlus. Nüüd võisime näha, kui armas on loomale ta kodu. Sedamööda, kuidas puuvirn pealt kahanema hakkas, ronis nastik aina allapoole, et ennast jälle kuhugi kägarasse keerata. Naabervirna roomas nastik alles siis, kui viimased kolm halgu maast kärule said. Nastikust oli küll kahju, aga samas oli ka huvitav töö käigus teda jälgida ning pildistada. Nastik on meil Lääne - Eestis ja saartel, eriti rannikualadel ja paigus, kus palju niiskust, tavaline loom. Aga Pirita jõest ida poole teda palju ei kohta. Teisest maost - mürgisest rästikust - aitab nastikut lahus hoida üks kindel tunnus: kahvatukollased poolkuujad laigud pea külgedel. Erinevustunnuseid on veel, kuid need ei hakka nii hästi silma. (Rästiku sik-sakiline seljamuster ei ole alati selgesti nähtav ja võib koguni puududa.) Nastik hammustab väga harva, kui teda kätte võetakse, aga tema hammustus POLE MÜRGINE. Seda on tähtis teada.
Vanasti öeldi madude kohta NÕELUSSID. Ju arvas rahvas, et tume kaheharuline terav keel, mida madu aina suust välja sirutab, ongi ussi mürginõel. Keelega püüab madu tegelikult õhust hoopis lõhnu. Nastik armastab rahu. Tal on inimesega heanaaberlikud suhted, sest ta elutseb mõnikord kõrvalhooneteski. Saunaahjude tuhas on sageli näha nastikute jälgi. Enamasti alla meetri, vahel võib nastik ometi olla poolteist meetrit pikk. Need on emasloomad, isasloomad nii suureks ei kasva. Toidupoolist hangib nastik veest ja rohust: konnad, kärnkonnad, kalakesed, hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Ta on hea ujuja. Et mao koljuluud on omavahel liikuvalt ühendatud, siis saabki ta alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Vaskuss, väliselt maosarnane sisalik, sellega toime ei tule. Nastikul endal jätkub vaenlasi küllaga: nirgid-nugised ja teised kiskjad, toonekured ja madukotkas. Kaitseks on loodusest antud ainult vilkus ja haisev eritis, mida ta suures hädas pärakust välja paiskab. Mõnikord teeskleb kinnipüütud nastik surnut, aga viska ta vette või jäta muidu rahule - pole surnud ühti. Öökülmade tulekul poeb nastik kas üksi või teiste omasugustega koos kaljuprakku, hiireurgu või mõne kännu alla urkasse talveund magama. Kevadel, pärast ärkamist aprillis, peetakse pulmad. Suvel muneb emanastik kuhugi lehekõdusse, sõnniku- või kompostihunnikusse nahkja koorega munad, nii kümmekond või paarikümne ringis. Kuna munemiseks sobivaid paiku alati valida pole, siis võib juhtuda, et kõik ümbruskonna nastikud ühte kohta munevad ja nii saab neid kokku sadu. Seal kõdusoojuses need munad siis hauduvad ja 5 - 8 nädala pärast tulevad ilmale 15 cm pikkused noored nastikud ja alustavad iseseisvat elu. Nõndapalju loomakestest, keda tuntakse kogu Euroopas kuni polaarjooneni, Põhja - Aafrikas ning Aasias kuni Mongooliani.
Täheke nr. 5 / 1995