OJAMÕÕL
A.Raitviir

Sedagi taime kutsub rahvasuu tavaliselt karukellaks ja teda tuntakse ka rohkem, sest teda leidub aas-karukellast palju sagedamini. Viimasega on tal teatav sarnasus tõepoolest olemas - samasugused longus kellukakujulised ja ka umbes sama värvi õied. Lähemal vaatlemisel aga näeme, et nende kahe taime õie ehitus on siiski selgesti erinev. Kui karukellal on vaid lihtne õiekate kroonjaks muutunud tupplehtedest, siis ojamõõlal on nii punakaspruunidest tupplehtedest tupp kui ka lühikestest pooleldi kollastest, pooleldi punastest kroonlehtedest kroon, mis on vaid veidi pikem tupplehtedest. Ka kasvab ojamõõl hoopis teistsugustes paikades kui karukell. Ta eelistab niiskeid niitusid, kus võime teda leida peaaegu igal sammul. Seal tuletab ta ennast meelde ka suvel, kui leiame, et läbi heinamaa minnes on meie riiete külge jäänud terava konksuga varustatud viljad. Need kuuluvad ojamõõlale, mis on kohastunud levimiseks loomade abil.

A.Raitviir. Kevadlilled. - Tallinn: Valgus, 1977. - Lk. 28.