PÄÄSUKESED TULID TAGASI
Geza Gardonyi

Ühel aprilli pärastlõunal jutustas õpetaja koolis midagi ilusat. Lapsed istusid, käed süles. Pinkidelt rippus hulk väikesi jalgu. Silmad olid pärani ja mõnel innukal kuulajal suu.

Äkki langes aknale hele päikesekiir. Laste näod selginesid. Kõik pöörasid pead sinnapoole. Vaatasid imestunult sinisesse säravasse õhku.

Korraga aga hüüdis üks Gali lastest: "Pääsuke!"

Tõepoolest lendles üks pääsuke akna taga, ja siis veel üks.

"Puhkame," ütles õpetaja lastele ja avas akna.

Pääsukesed häälitsesid siia - sinna keereldes: "Vidiit, vidiit!"

See vist tähendab pääsukeste keeles tere päevast!

Kõik lapsed panid käed vaheliti rinnale ja laulsid pääsukeste poole noogutades:

"Pääsu, pääsu, oota vähe,

vii mult ära tedretähed,

piiri - pääri, siidi - viidi,

peale keri siidniidid!"

 

Ja kõik naersid. Näod õhetasid. Isegi õpetaja naeratas. Tunni aja pärast oli juba kogu küla täis teateid pääsukeste saabumisest.