Pääsukeste tulek

Oli jõudnud meie maale

jälle kuldne kevade,

lilled tõi ta heinamaale,

lehed ehteks metsale.

Tulid kaugelt pääsukesed

üle maa ja üle vee.

Vaat’sid ringi linnukesed –

tuttav paik neil oli see.

Tuttav kaasik, tuttav oja,

mäed ja põllud tuttavad;

sääl on aed ja väike maja,

lapsed kooli ruttavad.

“Tere, lapsed, kallikesed,

külla teile tulime,”

sädistasid pääsukesed

tervituseks lastele.

Ja siis Minnid, Mannid, Jütsid

rõõmustades hõiskasid,

poisid tervituseks mütsid

siniõhku paiskasid.

Hüüdsid: “Piiri-pääsukene,

meie armas kevadlind,

hää, et tulid, kallikene,

ammu ootasime sind!

Tule, punu pesakene

meie maja aknale.

Kulla-kallis pääsukene,

tervitused sinule!”

Pääsukesed nobedasti

kohe tööle asusid,

tegid pesa käbedasti,

savi selleks kogusid.

Kogu päeva kevadise

siia-sinna lendasid,

keset päikse helenduse

siuhti-säuhti rändasid.

Lastel – Jütsil, Mannil, Ennul –

rõõmsast meelest paisus rind,

kui neil tervitusi lennul

saatis pääsu – kevadlind…



J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tallinn 1967