PÄRN
Hendrik Relve

Pärna ei ole sugugi raske ära tunda. Südamekujulisi lopsakaid lehti pole ühelgi teisel puul. Suure pärna lähedust võib aimata isegi silmad kinni, lõhna järgi. Puu õitest hoovab tugevat nektari hõngu. Kellel on nohu, saab õitsva pärna olemasolust teada kõrvade abil. Puu lai võra helab putukate ja teiste putukate suminast. Pärn annab suve südamele magusa maigu. Hilise õitseja juurde kogunevad kõik nektarit jahtivad putukad.
Lõuna-Eestis puhkevad pärnad õide tavaliselt juulikuu esimesel nädalal. Ligi kümne õitsemispäeva jooksul koguvad mesilased ühelt puult mitme kilogrammi mee jagu nektarit. Pärna helekollast tugevasti lõhnavat mett peetakse meesortide seas üheks paremaks. Eestist paar tuhat kilomeetrit ida pool, Kesk-Volga Uurali kandis viiakse pärnade õitsemise ajaks metsadesse mesipuud.
Lähedalt vaadates näeb pärnaõis välja justkui kahvaturoheline täht. Õiel on viis kroonlehte. Teiste taimede õitest erinevalt on pärnaõiel kandeleht. See on varre külge kinnituv lapse väikese sõrme pikkune kitsas leheke. Kui vili on ükskord küps ja pudeneb puult, on see leheke purjeks, mis vilja puust eemale kannab.
Pärnaõisi tasub koguda. Kuivatatult on need ravimiks. Korjates tuleb vaid meeles pidada, et õisi ei võetaks teedeäärsetelt ega linnapuudelt. Need võivad olla saastatud. Pärnaõietee aitab üle saada köhast, nohust ja teistest külmetushaigustest. Kas on sellest, et pärnaõied endasse rohkesti kesksuvist leitsakut koguvad või millestki muust, aga igatahes paneb see tee kõvasti higistama. Rüüpad hämaral aastaajal helekollast jooki ja tahtmatult meenub pärnade õitsemise aeg. Lõhn, mis tassist tuleb, on sama, mida tundsid puu otsast õisi noppides. Pärna rahvakeelne nimetus "niinepuu" näitab, et vanasti oli puu kuulus niine andja. Niin on koore sisemine, hästi painduv ja sitke kiht. Niin oli inimesele nööri ja köie eest. Pärnaniinest punuti märsse, matte ja viiske. Viisud olid rahvale tähtsaimateks suvisteks jalanõudeks. Iga nädal tuli jalga panna uus viisupaar, sest palju kauem need jalavarjud vastu ei pidanud. Mõelda, kui palju pärnapuid tuli paljaks koorida, et kogu rahvas saaks suviti viiskudes käia. Hele, kerge pärnapuit on olnud hinnatud ka puunikerdajate hulgas. Võimsaid ja vanu pärni on rahvas hoidnud raiumast. Pärn võib sirguda sama vägevaks kui tamm. Sääraseid puid peeti vanasti pühaks. Eesti kõige suurem pärn kasvab Rapla rajoonis Sipa külas. Selle tüve ümbermõõt on peaaegu 9 m ja vanus 400 aastat. See puu on looduskaitse all. Asendamatu on harilik pärn linnas. Puu annab rohkesti varju ja talub hästi kärpimist ning saastatud õhku.

TÄHEKE. 1985/7.