PEOLEO
Oriolus oriolus oriolus

Peoleod tuntakse rohkem hääle järgi. Kel aga veidigi mahti on, see seisatagu tema vilistuse peale ja otsigu teda kannatlikult. Te ei kahetse seda, kui avastate musta saba ja tiibadega päikesekollase linnu. Välimuselt sobiks see lind eksootilisesse troopikasse. Tema sugulased elutsevadki Aafrikas, Aasias ja Austraalias. Emalind on rohekaskollane, mitte nii ere kui isalind. Nokk on punane, jalad hallid, suuruselt läheneb lind rästale.
Peoleo tegutseb tavaliselt puuvõrades. Maha laskub ainult pesamaterjali, harva ka toidu hankimiseks. Maapinnal liigub kohmakalt hüpeldes. Lehtpuude võrades tegutsedes ei paista peoleo silma, enamasti näeme teda vaid põgusa hetke vältel, kui ta asukohta vahetab. Peoleo on ettevaatlik ja pelglik lind. Kuid pesa kaitsmisel käitub peoleo südilt, mõnikord isegi hulljulgelt. Üldiselt on ta riiakas ja seltsimatu.Pesakonnad tegutsevad omaette ega ühine teistega salkadeks.
Toit.
Peamiseks toiduks on putukad ja nende vastsed, ämblikud ja teised väikesed selgrootud, keda otsitakse puude võrades. Meeleldi süüakse ka suuri, isegi karvaseid liblikaröövikuid ja toidetakse nendega ka poegi. Et selliseid karvaseid röövikuid söövad ainult vähesed linnud, siis peetakse peoleod metsamajandusele väga kasulikuks linnuks. Suve teisel poolel sööb ta marju, eelistades küpseid kirsse, mureleid, toomingamarju ja sõstraid. Et neid ilusaid linde on vähe, siis ei muutu nad meil ometi kusagil kahjulikuks.
Laul.
Peoleo õigeks lauluks peetakse tasast sädinat. See on kuuldav ainult mõnekümne meetri kaugusele. Igale inimesele on aga tuttav peoleo flöödiheli meenutav vile. See on pesitsusaegne kutsehüüd. Pärast pesitsemist vilistab peoleo võrdlemisi harva ning vähe, enamasti vaid hommikul.
Peoleo vilistus on jõuline, kõlav "füo-jüo". Ühe isalinnu vile pandi kirja niimoodi: "füho-hüo", "fü-hüo", "fhiiho-jüo", "füho-hüü-hüo", "füh-hoh-hüo", "fühoho-hüo-hüo". Peoleo vile on kergesti järelevilistatav. Seda kuuldes hakkab lind vilistusele vastama ja satub lauluhoogu. Ilmselt peab ta vilistajat võistlejaks, keda tuleb minema kihutada.
Hommikul kuuldakse peoleo vilistusi juba pool kuni kolmveerand tundi enne päikesetõusu, õhtul lakkavad aga need veidi enne päikese loojumist.
Hästi on tuntud peoleo kräunuv häälitsus, mis talle on vihmakassi nime toonud. Muidugi puudub sel häälitsusel seos ilmamuutusega ja vihmaga. See kassi kräunumist meenutav häälitsus on hoiatushüüd ja kõlab umbes kui "Krä-ääk". Noorte peoleode omapärane mahe poolvilejas kutsehüüd kõlab "kjäk-kjäk" või "kikäkäkä" või "käädäd".
Saabumine.
Peoleo saabub Eestisse suhteliselt hilja, mai keskpaiku, kui enamik teisi laululinde on kohal ja puud juba lehes. Tavaliselt jõuavad isalinnud kohale enne emalinde.
Elupaik.
Eestis on peoleo üldiselt tavaline haudelind, kelle arvukuses on siiski esinenud suuri kõikumisi. Viimastel aastatel on peoleode arv pidevalt vähenenud. Meie läänesaartel on ta alati olnud võrdlemisi haruldane pesitseja.
Peoleo on valgusküllaste kõrgetüveliste metsade ja salude lind. Suurtes metsades asustab ta peamiselt servaosi ja ulatuslikumate lagendike ümbrust. Tavaline on ta meie lehtmetsades ja puisniitudel, lehtpuudega salukuusikutes, suurtes parkides ning isegi kuivades valgusrikastes männikutes.
Pesa.
Pesa on üldiselt üsna raske leida, sest ta paikneb lehtpuu või männi võras, maapinnast 3-16 m kõrgusel ning tüvest eemal peente rõhtsate oksaharude vahel. Otsekui võrkkiik ripub see hoolikalt punutud ja paksuseinaline poolkera tühjuse kohal. Pesamaterjaliks kasutavad peoleod rohukõrte kõrval igasuguseid pikemaid kiudjaid ning lintjaid ribasid ning niite. On teada juhtum, kus peoleo kandis aiast minema puude otsa lindude hirmutamiseks ülesriputatud paberiribad selleks, et kasutada neid pesa ehitamisel. Esimesed kõrred mähitakse ümber okste ja kleebitakse süljega kinni. Pesa ehitamisel kasutatakse veel kasetohtu, räbalaid, takku, nööri, niidiotsi, puulehti, sammalt, samblikke, niint ja muud taimset materjali.
Isalinde on arvuliselt rohkem, nad jälitavad emalinde kiivalt ja peavad omavahel vihaseid võitlusi. Isalindu peetakse agaramaks materjali kohaletoimetajaks, emalindu aga peamiseks punujaks. Peoleod kiinduvad väga oma pesasse ja neid on raske sealt eemale peletada.
Suve jooksul pesitseb peoleo üksainus kord.
Munakurn.
Täiskurnas on 3-5 muna, kõige sagedamini nähtavasti 4 muna. Munad on läikivad, hajusate pruunikate tähnidega kreemjal taustal. Täiskurni võib leida juuni keskpaigast alates.
Hauduvat näib peamiselt emalind, keda isalind sel ajal toidab. Haudumine võtab 13-15 päeva, mõnedel andmetel kuni 17 päeva.
Pojad.
Pojad kooruvad juuni lõpul või juuli algul ja viibivad pesas 14-15 päeva. Pesast lahkudes on nad enamasti veel lennuvõimetud. Seejärel hulguvad noorlinnud kaua pesakonniti koos. Pesast lahkuvad nad juba 3-4 päeva pärast, vanalinnud toidavad neid peaaegu sügisrändeni.
Lahkumine.
Sügisel lahkub peoleo meilt juba augusti keskel või teisel poolel. Mitteseltsiva linnuna rändab ta kas üksi või paariti. Talvitusalad asuvad troopilises ja Lõuna-Aafrikas. Talvitajaid kohatakse ka Madagaskaril.

L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 72-75.