PÖIALPOISS


Pisikest elavat pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes vaid 5- 6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea läheb tal kitsa musta äärisega kuldkollane triip. Isalinnul on see kukla pool punaka varjundiga. Tiibadel on kaks valget vööti, selg on rohekas, alapool kreemjasvalge.
Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises, enamasti okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes, selg allapoole, nagu tihane. Sügisel ja talvel liitub sageli tihaste segasalkadega. Inimese suhtes on ta usaldav, rahulikult seisvale inimesele läheneb mõne meetri kaugusele ja tegutseb seal vabalt ja julgelt.
Toiduks on väikesed putukad, nende vastsed ja munad, talvel ka okaspuude seemned.
Laul.
Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Laul on õrn rütmiline ja kiirustav liiritus, mis kestab 2-3 sekundit. Pöialpoiss laulab: "tüi-tii-tidi tüi-tii- tidi tüi-tii-tidi tsiuhh".
Pöialpoiss alustab hommikul laulu 30-50 minutit enne päikese tõusu, õhtul lakkab laulmast juba tükk aega enne päikese loojumist. Tema laulu kuuleme juba veebruari lõpul, kevade poole üha rohkem ja sagedamini.
Kutsehüüd on õrn ja ülipeen "sii-sii-sii". Erutust väljendab kiire "tsii-tsii-tsii-sri-sri-sri".
Levik, ränded.
Pöialpiss on Eestis levinud sage lind. Tavaline on ta looduses nii talvel kui suvel. Sügisel rändab neid siit massiliselt soojematele aladele. Asemele tulevad aga põhjapoolsemad pöialpoisid, kellest suur osa rändab läbi meie alade kaugemale edelasse. Osa talvitub siin, liitudes talveks paigale jäävate kohalikega. Karmimatel talvedel hukkub neist enamik.
Maismaa kohal rändavad pöialpoisid ka päeva ajal, sügisöödel on nende ränne vahel lausa maaliline. Siis võib öösel linnadeski näha, et pargipuud kihisevad ärevalt häälitsevatest pöialpoistest ja nende ülipeenikesi hääli kostab igalt oksalt.
Pesitsuspaik.
Pesitsusajal elutseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades, üksikute paaridena ka suurtes parkides ja kalmistutel.
Pesitsuspaikadele asuvad linnud paaridena pärast talviste hulgusalkade lagunemist märtsis ja aprilli algul.
Pesa.
Pesa ehitab pöialpoiss kuusele, harvemini männile. Tavaliselt asetseb see üsna kõrgel, 4-17 m, harva 2-3 m kõrgusel. Pesa on suhteliselt väike kerajas paksuseinaline ehitis. Ehitusmaterjaliks on sammal ja samblikud, tihti ka sõnajalalehtede kuivad pruunid tükid. Sisemus vooderdatakse taimevilla, karvade ja sulgedega. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje.
Pöialpoiss pesitseb suve jooksul kaks korda, nagu näitab ka uus elavam lauluperiood juunikuu teisel poolel ja juulis.
Munakurn.
Täiskurnas on 7-12 punakat pruunikaspunase kirjaga muna. Muna kaalub umbes 0,7 grammi, mis on 14% emalinnu kehakaalust. Haudumise aeg on 12-15 päeva. Haub emalind.
Pojad.
Vastkoorunud poegi soojendab peamiselt emalind, kes viibib ka öösel nende juures. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Kumbki lind toob poegadele toitu keskmiselt 15 korda tunnis. Pojad hülgavad pesa 15.-20. elupäeval. Pärast seda jäävad aga veel mõneks ajaks pesa lähimasse ümbrusse.

L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 141-144.