PÕLDLÕOKE
Alauda arvenis arvenis

Laulu järgi tunneb põldlõokest küll iga inimene, aga vähem on neid, kes on teda lähedalt ja üksikasjalikult silmitsenud. Ta välimus on üsna tagasihoidlik ja lihtne. Silmapaistmatu pruunikashall sulestik tuleb talle kui maapinnal tegutsejale ainult kasuks. Varjevärvus on nii hea, et liikumatult maas konutavat põldlõokest on raske märgata. Isa- ja emalind on väga sarnased, nende eristamine looduses välimuse järgi ei ole võimalik.
Lühikestel vahemaadel on põldlõokese lend väristav ja lainjas. Maapinnal liigub ta kas kõndides, joostes või ka hüpates. Tihti peatub kividel, pinnasekühmudel, viljakärbistel, harva ka põõsastel, taradel või koguni traadil. Erutudes kergitab väikese tutina pea peal asuvaid kiirusulgi. Pesitsusaeg välja arvatud, on põldlõoke seltsiv ja moodustab rändel suuri parvi. Toitu hangib põldlõoke maast või oma kehakõrguseni ulatuvate taimede küljest. Kevadel ja suvel on ta toiduks peamiselt putukad, suve teisel poolel ja sügisel ka taimeseemned, roheliste taimede õrnemad lehekesed ja pungad ning viljaterad.
Laul.
Põldlõokese lauluaeg kestab saabumisest varakevadel kuni juuli keskpaigani, üksikjuhtudel isegi lõpuni. Esimese perekonna hooldamise ajal (mai lõpul, juuni algul) põldlõokese lauluhoog mõnevõrra vaibub. Lühemaid laulukatkeid võib kuulda veel septembris. Põldlõoke kui üks väsimatuid laululinde hakkab laulma juba koidikul, vahel koguni pimedas. Laul kajab päev läbi ja vaibub õhtuvidevikus. Kõige kestvam ja toredam on laul tõusulennul. Laulev põldlõoke võib tõusta 400 m kõrgusele ja isegi kõrgemale. Mõnikord videvikus laulab ta ka mättal ja kivil, ainult väga harva ka puu või oksa peal. Põldlõokese laul, tuntud lõõritamine, koosneb pikast helireast. See on nii keeruline, et sõnadega on seda võimatu edasi anda. Sageli laulab lind mitu minutit ilma vähemagi katkestuseta, mõne lühikese pausiga aga võib ta seda teha tundide viisi. Mõnikord jäljendab põldlõoke oma laulus ka teiste lindude häälitsusi. Mõned isendid oskavad väga hästi metsvindi, rasvatihase, mustpea-põõsaslinnu ja nõmmelõokese laulu järgi teha. Mõnel juhul laulavad ka emalinnud, kuid tõenäoliselt juhtub seda harva.
Põldlõokese kutsehüüd on kilav ja metalne "drii". Maas häälitseb ta teravalt "tsii".
Saabumine.
Kuldnoka järel on põldlõoke esimesi kevadekuulutajaid. Ta saabub Eestisse tavaliselt esimeste sulailmadega märtsi algul või veelgi varem.
Kõigepealt koguneb põldlõokesi rohkel arvul läänesaartele, kus lumikate on õhem. Lumevabadel aladel võib siis seal kohata sadu ja tuhandeid linde. Kevadise sula saabudes tulevad nad mandrile. Põldlõokesed liiguvad nii hajusate parvedena kui ka üksikult ning mõnekaupa, sageli lauldes. Arvatakse, et esimesteks saabujateks on isalinnud, emalinnud aga saabuvad mõni nädal hiljem.
Elupaik.
Algselt on põldlõoke olnud steppide lind. Meil on ta avamaastikel levinumaid linde. Põldudel ja niitudel pesitseb ta eriti rohkel arvul, rabades ja soodes aga hõredalt. Kevadel varem saabunud isalinnud hõivavad meelepärase ala, hilisemad saabujad on sunnitud leppima avamaastiku ebasoodsama osaga. Hõivatud territooriumi asukoht ja piirid märgistatakse selle kohal lauluga lennates. Linnuke tõuseb siis tiibu väristades ja saba lehvikuna laiali hoides peaaegu vertikaalselt õhku. Territooriumist kõrvalkaldumine kutsub kohe esile naabri kallaletungi, seetõttu on ägedad võitlused õhus ja maapinnal küllaltki sagedased. Tihti sekkub kaklusse veel kolmas põldlõoke ja üksteisesse klammerdunult langevad nad siis keereldes maa peale. Tavaliselt lakkab seal kaklus, kuid algab uuesti, niipea kui üks vastastest õhku tõuseb.
Pesa.
Esimene pesa ehitatakse siis valmis, kui oras haljendama hakkab. Ehitab tõenäoliselt ainult emalind. Pesa on korratu, kohev ja lame poolkera, mis on punutud rohukõrtest. Selle ehitab põldlõoke maapinnale rohu sisse, vahel hoopis hõredamasse rohtu. Enamasti on pesa kuiva rohukulu varjus või kuidagi teisiti hästi varjatud. Sageli kraabitakse pesa jaoks pinnassesse lohk või kasutatakse selleks ära mingi väike süvend. Suurem osa põldlõokesi pesitseb suve jooksul kaks korda, üksikjuhtudel isegi kolm korda.
Munakurn.
Täiskurna võib leida pesast aprilli lõpust või mai algusest peale ja nendes on 2-6 muna. Munad on võrdlemisi ümmargused, tuhmi läikega, valge või valkja, mõnikord ka roostjashalli või koguni punaka taustaga, mida katavad väga tihedalt asetsevad pruunikad või tumehallid tähnid ja laigud. Haub ainult emalind. Haudeajal istub ta pesal väga kindlalt ja põgeneb alles pealeastuva jala eest. On teada juhtum, kus hauduv emalind tõusis alles siis lendu, kui inimene talle saba peale oli astunud, ja jäi muidugi ilma sabata. Isalind valvab ja kaitseb haudeperioodil võistleja sissetungi eest. Haudeaeg on 11-14 päeva. Hauduv või poegi hooldav põldlõoke võib paljude teiste lindude kombel mõnikord vigastatut teeselda, et vaenlase tähelepanu pesalt või poegadelt kõrvale juhtida.
Pojad.
Poegi toidetakse putukatega ja seda teevad mõlemad vanalinnud. Pojad arenevad kiiresti ja hülgavad pesa enne lennuvõimeliseks saamist, tavaliselt juba 9. - 10. elupäeval. Sellal on nad juba suutelised lühikest maad jooksma ja võivad ohu korral veidi lennatagi. Kolmanda elunädala lõpul hakkavad nad juba iseseisvalt toitu otsima. Hiljem kogunevad noored pesakonnad salkadeks ja hulguvad ringi.
Lahkumine.
Kõige varem - augusti lõpul ja septembri algul - asuvad sügisel teele noorlinnud. Järgnevad emalinnud ja lõpuks kõige vastupidavamad isalinnud. Ränne toimub enamasti päeval, kuid vahel ka öösel. Põldlõokese talvitusaladeks on Lääne- ja Lõuna-Euroopa ning Põhja-Aafrika. Meie põldlõokesed talvituvad nähtavasti peamiselt Prantsusmaal.
L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 37-41.