PÕDER TULEB METSAST VÄLJA
Nikolai Tihhonov

Oli aeg, mil meie suvituslinna ümbritsevas metsas võis kohata põtru. Neid oli küllalt palju, kuid nad hulkusid ühekaupa ringi. Mõnikord, ehkki harva, võis sattuda emapõdrale ja tema vasikale, kes heitunult lähemate puude või põõsaste taha varjus ja sealt hirmunult lähenevaid inimesi uudistas. Täiskasvanud põder lesis harilikult maas või ilmus ootamatult tihnikust ja jäi seisma, kuid mingeid vaenulikkuse märke nad ei ilmutanud. Ühel suvisel pühapäeval ilmus põder meie suvituslinna kitsale tänavale. Ta nagu jalutas, möödudes aeglaselt suvilaesistest aiakestest, lastes hea maitsta põdrakanepil, mis teeveerel kasvas, silmitses rahulikult möödujaid, kes imestunult metsakülalist vaatasid ning talle aupaklikus kauguses järgnesid. Käänaku taga nägi põder suvilate juures tänaval kolme autot: musta, rohelist ja helesinist. Inimesi neis ei olnud. Algul ta silmitses neid tähelepanelikult eemalt, seejärel lähenes esimesele.

Põder oli tohutu suur, pruuni karvaga, tõsise kongus koonuga. Loom mühatas korra valjult, nuusutas autot kui tundmatut elukat, tegi sellele siis ringi peale, nühkis oma karedat külge vastu autot, eemaldus sammu ja peatus, masinalt teraseid silmi pööramata, otsekui ootaks, et see mingil viisil vastaks, kuidagi endast märku annaks; ent midagi ei juhtunud. Kui põder mõnda aega ilmaaegu oli seisnud, suundus ta järgmise auto juurde. Ta nuusutas seda igast küljest, uuris läbi akna, kuidas see seest välja näeb, möirgas korra nagu tervituseks, ja kuna ta ei saanud mingit vastust, asus kolmandaga tutvuma. Nii tegi ta tiiru ümber kõikide autode ja jäi nõutult seisma. Ja siis ilmus kuskilt kõrvaltänavast nähtavale kreemi tooni “Volga” ning kihutas põdrast kiirust lisades mööda. Põder tegi auto järel mõned tõttavad sammud, jäi siis aga mõttesse, hingas bensiinilehka, raputas pead ning seadis sammud nurmele, kus pikkade köite otsas vaia külge seotult lonkisid kaks hobust - üks võik, teine valge. Hobused vaatasid kõrgejalgset, konguskoonulist ja laiasilmset tundmatut ükskõikselt. Põder häälitses neile tervituseks, ent hobused närisid flegmaatiliselt rohtu ega soovinud lähemat tutvust teha.

Nad ei ilmutanud ei üllatuse- ega hirmumärke. Põder läks neile päris lähedale ja hakkas vana haavapuu küljest koort rebima. Hobused tõrjusid kärbseid eemale, vehkides oma jõhvsabadega. Suur sarviline majesteetlik põder kõndis nende ees edasi - tagasi. Hobused vaatasid tema suursugust kuju uniste, väsinud silmadega, seejärel pruuskas üks neist kuidagi põlglikult. Ja põder pööras järsult ringi ja astus põlluäärsele teele. Ta kuulis teekäänaku tagant läheneva auto müra, seisatas keset teed, langetas pea ning toetas tugevad helehallid jalad vastu maad. Auto tuli tema poole ning autojuht pidurdas järsult. Siis juht nägi, et loom ei mõtlegi teed loovutada, ning andis valjult, läbilõikavalt signaali. Põder kuulatas hetke seda jõhkrat häält, ammus siis kuidagi nukralt vastuseks, kargas üle kraavi, suundus pikkade kiirete sammudega metsa poole ega pöördunud enam ümber, nagu poleks jalutuskäik inimeste juurde talle midagi huvitavat pakkunud…

Tihhonov, Nikolai. Väikesed huvitavad loomalood.-Tln.: 1982. Lk. 22-24.