PÕLDLÕOKE

 

Lõoke tuleb kevadel meile juba siis, kui põldudel on veel sulamata lumelaike. Niipea kui soojemaks läheb, valib ta endale põllul või karjamaal pesapaiga. Lõokesel on sellised suled, et teda ei pane vanas rohututis tähelegi. Niisuguse kaitsevärvi kuuega on tal julgem pesal istuda. Tema pesaks on lihtsalt lohuke maapinnas ja sinna pääseb igaüks juurde. Nii ei jää tal muud üle kui ennast hästi ära peita.

Lõoke tõuseb lauldes lendu, väristab kiiresti tiibu, ripub ühe koha peal õhus ja aina lõõritab. Kõik kevadpäevad on lõokese laulu täis. Ta tõuseb nii kõrgele taevasse, et ennast polegi näha. Ainult laul kostab kusagilt ülevalt. Siis langeb lind äkki nagu kivi alla. Lööb alles päris madalal tiivad lahti ja lipsab pesa juurde. Laulda on ju kena, aga muresid on tal palju.

Rein Saluri "Linnud"