PUUKORISTAJA

Puukoristaja on ilus lind sinihalli ülapoole ja valkja alapoolega. Kehaküljed ja sabasuled on kastanpruunid, silma läbib must triip. Kõhupoole värvus kõigub eri lindudel valgest pruunikani. Nokk on suhteliselt pikk, sirge ja terav, saba ja jalad lühikesed.
Väga osava ronijana võib puukoristaja ainsana meie lindudest puutüvel, pea ees, alla ronida. Tema imetlusväärne ronimisvõime on tingitud pikkade varvaste ebatavaliselt suurest siruulatusest ja teravaist ning tugevaist küünistest. Mööda maad liigub puukoristaja hüpeldes.
Oma erksa olemisega meenutab puukoristaja tihaseid, kellega koos ka tihti tegutseb. Toidumajakeses taanduvad tema ees kõik teised linnud. Inimese suhtes ei ole ta arg, kuigi ettevaatlik - inimese lähenedes eelistab igaks juhuks puutüve taha peituda. Järjekindla harjutamisega saab teda õpetada vile peale juurde tulema ja peopesalt toitu võtma.
Toit.
Toitu otsib puukoristaja peamiselt tüvedelt ja jämedamailt okstelt, rebides neilt nokaga ära poollahtisi kooretükikesi ja samblikke, mille alt loodab leida putukaid või nende vastseid. Suuremaid toidupalasid tükeldab ta nokaga nagu rähn. Sageli kinnitab ta sellise pala puukoore prakku ja töötleb siis tugevate nokahoopidega. Mõningate arvutuste kohaselt suudab üks puukoristaja päeva jooksul ära tarvitada 25 g putukaid, mis võrdub ta enese kehakaaluga.
Sügisel ja talvel läheb puukoristaja üle taimsele toidule, hakates tarvitama tammetõrusid, sarapuupähkleid ja igasuguseid seemneid. Eriliseks maiusroaks on talle kaer. Puukoristaja kogub ka toiduvarusid. Toidumajakesest haarab ta mõnikord kaasa viis-kuus seemet ja peidab need puukoore pragudesse.
Laul.
Puukoristajal on kolm laulu, mida kostub sulailmadega juba jaanuaris. Üks laul on trillerdus - väga kiiresti üksteisele järgnevad vileread. Teine laul on kõlavad vilistused "viö viö..." ja kolmas - huikavad heledad vilistused "üüip üüip....".
Laulev isalind istub püstiselt ja sirutab noka üles. Mõnikord laulavad võitlevad isalinnud ka lennu ajal. Esineb trummeldamist vastu kuiva oksa, nagu teevad rähnid.
Kutsehüüd on järsk "djutt djutt...", mida erutusel kiiresti korratakse.
Levik.
Puukoristaja on levinud vaid Eesti mandriosas. Arvukus on kõikuv, sest külmad talved nõuavad palju ohvreid. Valdav osa puukoristajatest ov väga paiksed ja asukohatruud.
Elupaik.
Puukoristaja elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi.
Pesitsusala on enamasti üsna suur, kõikudes 1-2 hektari vahel. Pesitussala piirid kulgevad tavaliselt mööda looduslikke piire. Vabatahtlikult ei loovuta oma ala ükski puukoristaja.
Veebruari lõpul ja märtsi algul kuuldub üha sagedamini puukoristaja laulu. Naabrite kohtumine piiril muutub lärmakamaks, linnud erutuvad rohkem ja täpsustavad piire tülides ning ägedas võitluses, mis võib lõppeda isegi teise linnu surmaga. Sagenevad ka mängud, kus isalind emalinnu kõrval oksal vilistab ja nõksatavaid kummardusi teeb, hoides tiivad ripakil ja saba laiali. Emalind hakkab vaikselt piiksuma, mangub isalinnult toitu, kes seepeale puhastab seemnekese ja selle oma kaaslasele noka vahele pistab. Varsti tekib emalinnul huvi pesaõõnsuste vastu.
Pesa.
Emalind hakkab pesa ehitama märtsis või aprilli algul ja see kestab paar nädalat. Pesa ehitamiseks kasutatakse tihti kasetohtu ja eriti männikoore õhukesi ebemeid. Pesas leidub ka kuiva rohtu j lehti.
Ühel ajal pesamaterjali kandmisega algab ka pesaava vähendamine savi või pori abil.
Munakurn.
Esimese muna muneb puukoristaja paar nädalat pärast pesaehituse algust. Täiskurnis on 6-8 muna. Munad on valged, roostepruunide ja väheste hallide laikudega, väga sarnased tihase munadega.
Haudumine algab pärast viimase muna munemist ning kestab 13-18 päeva. Haub emalind, keda isalind sel ajal toidab. Pesast lahkudes katab emalind munad puukoore ebemetega kinni.
Pojad.
Emalind soojendab veel kaua vastkoorunud poegi, seepärast toob toitu algul isalind. Hiljem toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Pojad väljuvad pesast 23.-25. elupäeval, olles siis juba võimelised hästi ronima ja lühemat teed ka lendama. Umbes kümne päeva jooksul saavad nad veel vanalindudelt toitu, siis aga lahkuvad üksikult ning ühinevad teiste puukoristajatega. Algul lubavad vanalinnud olla oma pesitsusalal, hiljem aga muutuvad sallimatuks. Siis moodustavad noored paare ja hakkavad ise looma ning kaitsma territooriume.
Septembris-oktoobris nähakse puukoristajaid ka rändel, mis neid siiski kuigi kaugele ei vii. Lätis leiti kõige kaugemale rännanud puukoristaja rõngastamispaigast 48 km eemal.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 219-223.