RÄHNID

Inimesed ehitavad endale soojad majad ja võivad elada ükskõik kus. Loomadel on tavaliselt kindel elukoht ja kindel söök. Nad ei uita nii vabalt ringi nagu inimesed. Näiteks rähnid ei ela lagedal väljal nagu lõokesed. Rähnid söövad puukoore all elavaid putukaid ja teevad endale pesa ka puu sisse. Ilma puudeta ei saaks nad üldse hakkama. Rähni keha on juba selline, et puu otsas on tema õige paik. Jalgadel on tugevad küünised, millega puukoorest kinni hoida. Sabaga toetab ta ennast vastu puud. Nokaga toksib vastu tüve või oksa. Toksib ja siis kuulatab. Koore all hakkavad ehmunud sitikad ringi sebima. Nüüd teeb rähn nokaga koore sisse augu. Rähnil on pikk keel. Ta torkab keele limpsti august sisse ja putukad jäävad keele külge kinni.

 Nüüd pole muud kui keel noka vahele tagasi tõmmata. Suurest toksimisest hoolimata ei hakka rähni pea valutama. Tal on lihtsalt selline hea pea. Igal kevadel taob rähn endale puutüve sisse sügava pesaaugu. Vanad pesad jäävad teistele lindudele. Neis saavad korteri kuldnokad, tihased ja muud linnud. Pildil on meie kõige tavalisem, suur-kirjurähn. Teisi rähniliike näeb harvemini.

 

KÄGU

Kukub ja kukub, aga maha ei kuku — kes see on? Eks kägu ikka. Tema ,,kuk-ku"- häält tunnevad vist kõik. Kui mitte mujalt, siis raadiost on ikka kuuldud. Vahel teeb ta ka kädisevat häält, nagu köhiks või itsitaks endamisi. Palju vähem on neid, kes on kägu näinud. Isegi vanad jahimehed lasevad mõnikord käo maha, pidades teda kulliks. Käol on kulli moodi tiivad ja kulli moodi pikk saba.

Kui ta lendab, ajavad pääsukesed ja muud väiksemad linnud teda suure kisaga taga. Kägu küll ei söö teiste lindude mune ega poegi. Tal on hoopis veidramad kombed. Kägu ei oska ega taha pesa teha. Kevadel luusib emalind ringi ja otsib laululindude pesi. . Leiab mõne üles ja muneb sinna muna. Perenaise munadele lisaks. Ja see uus muna on täpselt sama värvi kui pesalinnu munad. Linavästriku pessa muneb kägu linavästriku muna sarnase. Pääsukese pessa pääsukese muna värvi. Metsvindi pessa metsvindi muna värvi. Pesaomanik haub pojad välja ja ei saa arugi, et üks poeg on hoopis iseäralik. Tassib muudkui kõigile usinalt süüa. Käopoeg aga trügib kõik perelapsed üksteise järel üle pesaääre välja ning jääb lõpuks pesasse päris üksinda. Vanalinnud tassivad talle süüa, käopoeg kasvab suuremaks ja suuremaks. Väga naljakas on vaadata, kuidas väike linavästrik istub kasupojale pähe ja topib tema pärani nokast putukaid sisse. Pirakas käopoeg teeb ise väeti tita häält. Äkki loodab ta niimoodi väiksem välja näha?

 

Koostas Risto Uustal Rein Saluri raamatu "Linnud" baasil