RÄNDLINNUKESTE ÕHULAEV
Norra lastejutt

Viis väikest rändlindu alustasid sügisel pikka reisi kaugele soojale maale, kus leidub rikkalikult toitu. Nad lendasid hulk maad üle maade ja vete, üle mägede ja metsade. Viimaks jõudsid nad suure mere rannale. Selle mere taga asus see soe maa, kuhu linnukesed rändasid. Eneste keskel olid nad head sõbrad ja oleksid heal meelel ka üheskoos üle suure mere lennanud. Kuid nende tiivad olid tillukesed ja nõrgad, nad ei usaldanud nii pikka lendu ette võtta. Nüüd ootasid nad, et keegi neid kannaks üle mere.

Ei kestnud kaua, siis nägid linnukesed suurt kala ligemale ujuvat. "Armas kala, kas võiksid meid üle mere kanda," palusid nad. "Minu seljast kukuksite karsumdi! merre," lausus kala ja kadus sügavasse vette.

Sattus lammas sinna tulema. "Lambake, kanna meid üle suure mere!" palusid jälle linnukesed. "Ei saa," vastas lammas, "ei oska lennata ega ujuda! Kuid oodake vähe. Varsti tuleb suur lind, kel on hästi pikk nokk, pikk kael ja väga pikad jalad. See võib küll teiesuguseid linnukesi üle mere viia."

Mõne silmapilgu järel kuuldi üleval õhus kohinat ja palju suuri linde jõudis rannikule. Need olid kured. Nad hoidsid kaelu õiele ja lehvitasid õhus tiibadega üsna aegamööda, nagu polekski lendamine raske.

"Kas kannate meid üle mere?" hüüdsid linnukesed esimesele kurele.

"Mul on juba täiskoorem seljas, kuid mu neljas seltsimees on veel vaba. Katsuge, et talle nobedasti selga asute!"

Teine ja kolmas suur lind lendas mööda. Siis järgnes neljas. See lubas nad kaasa võtta. Ruttu istusid väikesed rändlinnud viiekesi ta selga suurte tiibade vahele.

"Kas olete juba paigal?" küsis kurg. "Piip-piip-piip!" vastasid linnukesed. "Hoidke endid kõvasti kinni!" hoiatas kurg. Ise alustas ta teiste seltsimeeste kannul lendu üle suure ja sinise mere. Sellest ilusamat ja uhkemat õhulaeva pole vist kuskil nähtud. Väikesed rändajad ta seljal olid üliõnnelikud.