RASVATIHANE

Rasvatihane on kõigile hästi tuntud lind, seepärast on tema välimuse kirjeldamine ülearune. Oluline on vaid tähele panna, et piki linnu rinda kulgev must triip on isalinnul laiem kui emalinnul. Selle järgi on neid lihtne eristada.
Rasvatihane on teiste tihaste seas suurim. Ta on niisama vilgas ja liikuv nagu teisedki, ronib osavasti puude okstel ja toitu otsides ripub sageli pea ja selg allapoole. Maas liigub hüpeldes. Lend on lainjas, kiirete tiivalöökidega. Olles julge, energiline ja uudishimulik, uurib ta põhjalikult iga ettejuhtuvat eset ja satub seetõttu kergesti püünisesse. Rasvatihast saab harjutada inimese peost toitu võtma: siis tuleb tuttava vilistuse peale aia või pargi kaugemast sopist, laskub väljasirutatud käele ja püüab haarata võimalikult palju seemneid korraga.
Rasvatihased tegutsevad enamasti salkadena, kuid side kaaslastega on lõtv ja sageli eemalduvad linnud üksteisest üsna kaugele. Väga ligidale teist rasvatihast endale ei lubatagi, kohe võetakse ähvarduspoos ja sageli hakatakse kaklema. Ööbitakse üksinda puuõõnsuses või pesakastis.
Toit.
Rasvatihane tarvitab nii loomset kui ka taimset toitu. Ta sööb putukaid, nende mune ja vastseid, keda otsib lehtedelt, pungadest, koorepiludest ja maast. Toidu hulka kuuluvad ka karvased röövikud, keda hävitavad ainult vähesed linnud. Mõningate arvutuste järgi hävitab üks rasvatihasepaar koos poegadega aastas 75 kg mitmesuguseid putukaid, kellest valdav osa on kahjurid. Tülikaks aga võib rasvatihane muutuda mesilaste juures, kus hakkab vahel mesilasi püüdma. Talvepoolaastal on rasvatihane toidupuuduse korral sunnitud end hädast välja aitama mitmesuguse lisatoiduga, nokkides siis igasuguseid seemneid, marju, puuvilju ning isegi lõpnud loomi metsas. Toiduvarusid ta ise ei soeta, küll aga oskab koorepragudest üles leida teiste tihaseliikide poolt kogutud seemneid.
Laul.
Rasvatihane alustab esimese linnuna kevadhooaega: juba jaanuaris, sulailmadega vahel isegi detsembri lõpul, hakkab kostma tema "viilimist", mis kevade poole läheb üle kolmesilbiliseks lauluks "tsitsifüü tsitsifüü...." ("sitsikleit sitsikleit").
Hommikul alustab rasvatihane laulu 30-60 minutit enne päikese tõusu ja õhtul lõpetab veidi aega enne loojangut.
Kutsehäälitsusi on rasvatihasel rikkalikult. Kõige sagedamini kasutatavad on "pink-pink", "tsitsifüi", "tsitsidä" või "tsitsidädä". Hoiatushüüd on täristav "tretetet" või "trrrrr".
Levik.
Eestis on rasvatihane kõikjal levinud. Septembris ja oktoobris toimib siitkaudu hulgaline läbiränne. Talveks lahkub ka osa kohalikke, peamiselt noori rasvatihaseid. Nende talvitusalad asuvad lääne- ja lõunapoolses Euroopas.
Ränne toimub nagu teistelgi tihastel peamiselt päeval.
Talveks kohale jäänud rasvatihased tegutsevad nõrgalt kokkuhoidvates salkades.
Elupaik.
Elupaiga suhtes ei ole rasvatihane kuigi nõudlik. Ta pesitseb peaaegu igat tüüpi metsades, parkides, aedades, elamute juures, kuid eelistab lehtmetsi ja eriti nende servaalasid.
Juba jaanuaris muutuvad isalinnud riiakamaks ja sagenevad üksteise jälitamised toidumaja juures. Veebruari teisel poolel tegutsevad rasvatihased juba paaridena pesitsusalal. Alad ei ole väga rangelt piiritletud ja rasvatihased satuvad sageli naabrite alale, tehes lühiajalisi käike veel kaugemalegi.
Pesa.
Emalind valib pesaõõnsuse ja ehitab sinna pesa, kasutab materjalina sammalt, kuivi kõrsi ja lehti, sisevooderdiseks karvu, jõhve, taimevilla ja sulgi. Isalind saadab teda pesa ehitamise juures, laulab ega lase teda silmist ja hoiatab vähimagi hädaohu puhul.
Peale puuõõnsusute ja pesakastide asustab rasvatihane sageli väga mitmesuguseid kohti ja asju, mille otstarbeks on midagi hoopis muud. Nii on tema pesi leitud maas lebavais ning ka otsapidi maasse löödud torudes, kirjakastides, õue tõstetud suures õllevaadis, puuriidas jm.
Munakurn.
Täiskurni leidub pesas alates mai algusest kuni juuni teise pooleni. Täiskurnas on 3-13 muna. Munad on valged, hajusate roostjate täppidega. Haudumine algab juba mitmeid päevi enne kurna valmimist. Haub emalind, keda isalind sel ajal toidab. Munemise ajal pesalt lahkuv emalind katab munad pesamaterjaliga kinni, haudumise ajal aga enam mitte. Hauduv emalind on üsna julge ja kaitseb jõudumööda pesa.
Ägedaks pesakonkurendiks rasvatihasele on metstikk. Rasvatihase pesadest on leitud surmatud metstikkasid ja ka mune, millest osa on rasvatihase ja osa metstika omad.
Pojad.
Pojad ei kooru ühekorraga, vaid sageli paari kolme päeva jooksul. Esimestel päevadel saavad pojad vanalindudelt väikesi putukaid ja ämblikke, mis enne üleandmist poolvedelaks pudruks peenestatakse. Hiljem antakse nendele ka suuremaid putukaid ja isegi karvaseid röövikuid.
Pojad lahkuvad pesast 16.-20. elupäeval ja on sellal suutelised juba lühemaid vahemaid lendama. Mitu päeva enne väljalendu häälitsevad nad pesas õige kuuldavalt "tsisisi-tsisisisi".

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 215-219.