RÄÄSTAPÄÄSUKE
Delichon urbica urbica

Räästapääsukest on kerge ära tunda valgest laigust saba peal (tagaseljal) ja lühikesest harkis sabast. Muu ülalpool on tal läikivalt sinimust, kogu alapool aga valge. Sugupooled väliselt ei erine. Räästapääsuke on küllalt seltsihimuline lind. Ta pesitseb meeleldi kolooniatena, olemata seejuures riiakas. Ainult koduvarblastega tekib tal tülisid, kui too püüab tema pesa üle võtta. Üldiselt on ta väga lähedane suitsupääsukesele. Ta veedab samuti suurema osas ajast õhust putukaid püüdes, puhkamiseks aga laskub ehitistele, traatidele, raagus okstele, oma või ka võõraste räästapääsukese pessa. Lend on vähem kiire ja käänuline kui suitsupääsukesel, kuid toitu otsib ta tavaliselt kõrgemalt õhust. Toitumislendudel näeme me teda peaaegu alati salkades. Hommikul alustab räästapääsuke tegutsemist hiljem ja lõpetab varem kui suitsupääsuke, minnes puhkama juba videvikus.
Laul.
Räästapääsukese laul on lühike kare sädin, ilma särinata lõpul. Räästapääsuke laulab nii lennul kui ka paigal istudes ning isegi pesas. Kutsehüüd on lühike "prt" või "pritt" (sellest rahvakeelne nimetus "purtpääsuke"), hoiatushüüd kilav "trii trii...".
Saabumine.
Kevadel kohtame kõige varasemaid räästapääsukesi aprilli lõpupoolel või mai algul, enamasti mõni päev pärast suitsupääsukesi; need isendid kaovad aga tihti jälle mõneks nädalaks. Arvukamalt jõuab linde kohale mai esimesel poolel. Viimased paarid saabuvad alles mai lõpul. Samal ajal lõpeb ka põhja pool pesitsevate lindude läbiränne.
Elupaik.
Räästapääsuke pesitseb suhteliselt sageli ka looduslikes oludes, moodustades meil suuri kolooniaid põhjaranniku järskudel müüridel. Algselt ongi ta nähtavasti olnud kaljudel pesitseja.
Enamik räästapääsukesi saabub kevadel oma pesitsusaladele paaridena, kuid ei ole teada, kas nad moodustavad paare kevadrände ajal või juba talvituspaikades. Igatahes sügisel kokku nad ei jää. Enamik linde tuleb kord juba omaksvõetud pesapaigale tagasi.
Pesa.
Kultuurmaastikus ehitab räästapääsuke oma pesa kõige sagedamini kivihoonete räästa alla. Tavaliselt asetsevad paljud pesad lähestikku, vahel sadadena ühe ehitise küljes.
Pesa ehitamine kestab keskmiselt 10 päeva. Vana pesa kohendamiseks kulub tavaliselt mitu päeva, kuigi pesitsuspaar seda ühiselt teeb ja ehitusmaterjal tuuakse võimalikult lähedalt, harva kaugemalt kui paarsada meetrit. Mõnikord ehitavad räästapääsukesed pesasid hulgakesi koos. Ehitamisel peetakse sageli vaheaega, mille jooksul pehme värske savi või pori ära kuivab. Kord omaksvõetud pesakohast peetakse visalt kinni. Kui pesa ära lõhutakse või halva materjali tõttu ise alla kukub, alustavad linnud tavaliselt kohe uue pesa ehitamist sama räästa alla.
Räästapääsukese pesa on peaaegu ümmargune pealt kinnine savikuppel kas ümmarguse või ovaalse sissekäiguga. Seestpoolt vooderdatakse pesa rohukõrte ja sulgedega. Üldiselt jätab räästapääsukese pesa korralikuma mulje kui suitsupääsukese oma, sest temas leidub vähem kõrsi.
Saksamaal on küllalt levinud komme valmistada räästapääsukestele tehispesi. Linnud võtavad pesad meelsasti omaks ja paljudes piirkondades on räästapääsukeste arvu sel teel mitmekordistatud.
Erinevalt suitsupääsukestest pesitseb räästapääsuke Eesti oludes suve jooksul vaid ühe korra, ainult vähesed paarid kasvatavad samal suvel üles veel teise pesakonna.
Munakurn.
Täiskurnas on 2-7 muna. Munad on valged. Emalind muneb munad mais, mõnikord aga alles juulis. Mune hauvad vanalinnud vähemalt 12 päeva, halbade ilmadega kuni 20 päeva.
Pojad.
Poegade koorumine võib kesta mitu päeva. Vanemad toovad neile toiduks peamiselt kärbseid, sääski, ka lehetäisid ja muid putukaid. Pesade varisemise korral on nende all sageli allakukkunud poegi. Nende üleskasvatamine on küll võimalik, nõuaks aga ajakulu ja vaeva. Lihtsam ja õigem oleks teha nende jaoks väike pealt lahtine kastike ja lüüa see varisenud pesa kohale. Kui see toimub kiiresti, siis võtavad vanalinnud tehispesa omaks ja toidavad poegi edasi. Teine võimalus oleks otsida umbes samavanuste poegadega pääsukesepesa ja kodutuks jäänud linnupojad sinna viia.
Pesast lahkuvad räästapääsukese pojad lennuvõimelistena juba 20.-25. elupäeval. Esimeste lendude järel pöörduvad nad pessa tagasi, ööbivad seal veel mõne päeva või nädala ja lasevad vanalindudel end toita. Seejärel liituvad ühe koloonia pesakonnad ühiseks parveks, milles aga iga pesakond esialgu veel omaette tihedamini kokku hoidub. Hiljem liituvad mitmed sellised parved omakorda ja moodustavad suuri parvi.
Rõngastamise teel on selgitatud, et aasta jooksul hukkub palju vanalinde. Noorte suremus on veelgi kõrgem. Ohtlik vaenlane on kass. Osa kasse "spetsialiseeruvadki" linnukeste püüdmisele. Oskuslikult kasutavad nad ära nende lindude tava püüda putukaid madallennul veekogude juures. Seal varitsevad nad kaldataimestikus ja tabavad mööduva pääsukese välkkiire hüppega. Kullide ohvriks langevad tavaliselt vaid noored linnud, kes ei oska veel hästi lennata või on liiga ettevaatamatud.
Lahkumine.
Salkadesse kogunemine algab juuli teisel poolel ja äralend augusti keskel, mis kestab kuni kuu lõpuni. Kuid juhtub sedagi, et septembri keskel toidavad üksikud paarid veel pesapoegi. Sel ajal on nende liigikaaslased juba poolel teel Aafrikasse. Ränne toimub nähtavasti ainult päeva ajal salkadena. Talvitusalad asuvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas.

L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 26-31.