RÄSTIK

R.Saluri

Rästik on madu, mitte uss, nagu teda vahel on nimetatud. Hoopis vihmaussid ja muud väikesed ussid on õiged ussid. Eestis on rästik küll ainuke loom, kellega tuleb ettevaatlik olla. Teda pole mõtet käega katsuda, sest ta kardab, et talle tahetakse liiga teha, ja laseb enesekaitseks käiku oma mürgihambad. Rästikut karta ei tähenda aga üldse seda, et iga roomavat looma peaks kepiga materdama hakkama. Kui rästik juhtub inimesega kokku saama, tahab ta kiiresti põgeneda. Las siis lähebki. Temast räägitakse küll hirmu- ja õudusjutte, aga tegelikult sööb ta hiiri ja konni ega tule inimesele kallale. See on ju natuke kole küll, kuidas rästik pea püsti ajab ja sisistab. Aga mõtle, kui suur ja kole võiks tema silmis inimene välja näha. Ja inimene ajab palju võimsamatelegi loomadele hirmu nahka. Ju siis on loomadel põhjust inimest karta.
Rästikul vilksab aeg-ajalt suust välja terav kaheharuline keel. Vanasti ütlesid inimesed, et “uss nõelab keelega”. Tegelikult hoopis tunneb rästik keelega lõhnu. Nii nagu meie tunneme ninaga.
Rästikud elavad raiesmikel, sooservades, kivide ja risu vahel. Mõnikord meeldib neile ennast päikese käes soojendada. Ja siis võibki neile kogemata peale sattuda. Seda peab ka teadma, et isegi väikesed rästikupojad oskavad oma hammastest mürki välja lasta.
Kui rästik on oma elukoha valinud sinu maja lähedale, siis on parem ta sealt ära viia. Mõni täiskasvanu võiks sellega hakkama saada küll.

R.Saluri. Konnad ja maod. - Tallinn. EESTI RAAMAT, 1979. - Lk. 15-16.