SAAR
Hendrik Relve

Hilissügisel hakkab saar teiste puude seast silma rohkem kui tavaliselt. Teised lehtpuud on ammu oma lehed värvinud või neist ilmagi jäänud, aga saarel püsivad need ikka suverohelisena edasi. Alles esimeste öökülmade järel hakkavad lehed tasapisi pudenema. Kui puu on raagus, jäävad okstele rippuma viljade kimbud. Igal viljal on küljes õhuke sõrmepikkune tiib. Viljad jäävad puudele talve hakuni, vahel ka kevadeni.

Kevaditi saar puhkemisega ei rutta. Kui teised puud ümberringi on haljad, jäävad tema jämedad harali oksad kangekaelselt raagu ja suured mustad pungad ei ilmuta vähimatki elumärki. Näib, nagu oleks puu talvega ära kuivanud. Tegelikult on ta ootamas oma aega. Saar pelgab väga kevadisi öökülmi ja kui need teda peale puhkemist vahel harva tabavad, kannatab puu rängalt. Saar läheb lehte juunikuus ja kui seda puud haljana näed, võib olla enam - vähem kindel: selleks kevadeks on öökülmad seljataga.

Saar on noorest east alates kiire kasvuga. Kuni kümne aasta vanuseni kasvab ta kõige nobedamini siis, kui on teiste puude varjus. Hiljem suudab ta hoogsat kasvu jätkata vaid vastupidisel tingimusel - kui latv on päikesele valla. Saar elab tavaliselt 200 aasta vanuseks ning sirgub viimaks võimsaks puuks. Teadaolev jämedaim saar Eestis, ümbermõõduga 5,7 meetrit, kasvab Viljandimaal Pärsi koolimaja õuel.

Vanarahvas hindas saarepuitu kui ühte ilusamat ja tugevamat. Temast tehti vastupidavust nõudvaid esemeid, nagu kirvevarsi, höövlipakke, rehapulki. Teati, et saarepuidust mööbel on kena pruuni värvi ja selge peenejoonelise mustriga. Puidul on veel üks eriomadus: seda saab kergesti koolutada. Rahvasuu ütles: “Saar on kui sarv. Tee soojaks ja painuta, kuidas tahad.” Puud leotati algul vees, siis pandi kuuma tuha sisse või saunakerisele ja seejärel painutati hobuseloogaks või reejalasteks. Saarelehed on lammaste lemmikroog ja seepärast koguti saarevihtu talveks loomasöödaks. Saar on kuidagi lähedane puu tammele. Kui panna kõrvuti kaks tooli, millest üks on valmistatud ühest, teine teisest puust, on asjatundmatul vahet raske märgata. Mõlemad on ka peaaegu ühetugevused.

Kui vaadata maakaarti, millele on märgitud mõlema puu levilad, selgub, et need langevad kokku. Nii harilik saar kui harilik tamm kasvavad looduslikult Euroopas Briti saartest Volga jõeni, Itaaliast Lõuna - Soomeni. Eesti on mõlema liigi jaoks karm põhjamaa. Siin kannatavad nad mõnikord külma all ja puhkevad viimaste puude seas. Sügiseti ei saa nad jälle kasvuhoogu õigeks ajaks pidama. Eestimaa suvi jääb neile liiga lühikeseks. Saaremetsi on Eestis natuke vähem kui tammikuid. Vägevuse ja ea poolest jäävad saarepuud samuti tammedele alla. Ütleksin, - saar on tamme vähem veli.
Täheke nr. 10 / 1991.