SIILIDEST
Nikolai Tihhonov

Siilid on väga armsad olevused ja nad tulevad meeleldi inimeste juurde. Kord astusime suurema seltskonnaga mööda kevadist, veel lumist metsa. Äkki hakkas väike lumepotsakas elama, kergitas ennast. Seisatusime. Keegi surus lund laiali.

Urust ilmus lagedale unine siilinina. Ta uudistas unesegaste silmadega ümbrust, hingates sisse veel külmavõitu õhku, seejärel nuusutas üle oma lumised jalakesed, krimpsutas imenaljakalt nina, aevastas kaks korda, vehkis jalakesega, et nina lumest puhastada, ja kadus tagasi urgu. Küllap otsustas, et urust välja tulla on veel vara - lund on palju…

Siilid ei pelga inimesi. Nad ilmusid ükshaaval ja kiiduväärt ettevaatlikkusega meie maja juurde ning neile pandi välja porgandeid, maiuspalaks juustu, vorstitükikesi. Siilid sõid kõik köögist ülejääva korralikult ära. Kord proovisime neid kostitada tatrapudruga. Valasime pudru piimaga üle ning asetasime kandikul murule. Algul ilmusid kolm siili. See oli ilmselt siilinoorpaar koos väikese pojaga. Nad proovisid putru ja korraga oli üks siil kadunud.

Krabistas põõsastes ja läks ära. Siis tulid kolm siilipoega ja koos nendega kaks vana siili. Arvatavasti oli nüüd koos kogu nende suur perekond. Üks vanadest oli kuidagi rohekaspruuni värvi. See oli kahtlemata vanaisa, keda ahvatleti teatega ebatavalisest roast. Ja kogu siilipere võttis pudru ümber istet ning alustas kiirustamatut pidusöömingut.

See oli ülimalt huvitav vaatepilt. Nad istusid ja pistsid putru matsutades, puhkides ja suud noolides. Siilieit ja siilitaat sõid eraldi. Kui mõni noorem siil neile lähenes, turtsatasid nad tigedalt ja tegid näo, otsekui tahaksid teda okastega torgata. Taolist vaatemängu nägin ma vaid korra.

Pärast, kui neil kõht täis oli, või õigemini, kui nad kandiku hoolsalt pudrust puhtaks olid noolinud, eemaldusid siilid rahulolevaina ja sõbralikult koos.

 

Tihhonov, Nikolai. Väikesed huvitavad loomalood.- Tln.:1982.- Lk. 13- 14.