SINITIHANE

Sinitihane sarnaneb üldjoontes rasvatihasega, kuid on sellest väiksem, kollasel alapoolel ei ole musta pikitriipu ja ülapool ning lagipea on helesinised. Valget põske läbib silma kohal kitsas tume triip. Isa- ja emalind on väliselt peaaegu sarnased.
Julguselt ja riiakuselt ei ole sinitihasele võrdset, kuna ta püüab end, kus vähegi võimalik, maksma panna. Toidulaudade sageda külalisena valitseb ta seal teiste lindude üle ning sunnib neid taanduma. Julguse ja uudishimu tõttu satuvad nad tihti püünistesse.
Toitu otsib sinitihane tavaliselt puuvõra kõrgemast osast, harva põõsastelt. Toiduks on mitmesugused putukad ja teised väikesed selgrootud, harvemini ka seemned.
Laul.
Sinitihasel on kaks erinevat kevadlaulu. Õigemini kaks peamist kevadlaulu ja arvutu hulk mitmesuguseid häälitsusi. Tavaline sinitihase laul algab ühe või kahe pika peenikese tooniga ja lõpeb hõbedase heliseva langeva helireaga, kõlades "tsii tsii tüdüdüdüdüdü". Teine kevadlaul on raiuvalt rütmiline "tsii tid tsii tidi tsii tidi...." või "tsii tata tsii tata tsii tata....".
Laulu võib kuulda jaanuari teisest poolest alates kuni mai lõpuni, üksikjuhtudel aga veel juuliski. Kevadel alustatakse laulu hommikul 15-30 minutit enne päikese tõusu, õhtul lakkab laul suhteliselt vara.
Kutsehäälitsusi on sinitihasel lõpmata palju. Tavalised häälitsused on "tsii-tsiii" või "drrr dädädädädädä" ja lühike "sirt".
Levik.
Sinitihane on Eestis üle kogu maa levinud lind. Külmadel talvedel hukkub neist suur osa. Septembris ja oktoobris rändavad paljud noored sinitihased meilt minema, et veeta talv Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Osa noori sinitihaseid jääb aga talveks kohale ja hulgub tihaste segasalkades ringi. Vanad sinitihased hoiavad talvelgi kokku.
Elupaik.
Sinitihased pesitsevad kohtades, kus lehtpuud on ülekaalus. Sageli pesitseb ta ka linnades parkides, aedades ja kalmistuil, samuti puisniitudel.
Pesitsusalale asuvad linnud sageli juba veebruaris. Märtsis sagenevad võitlused isalindude vahel ja laul elavneb. Aprillis võib isalinde näha mängulende sooritamas.
Pesa.
Pesaehitust alustatakse mõnikord juba aprilli algupoole. Pesa ehitab sinitihane lehtpuude õõnsustesse ja pesakastidesse.
Pesamaterjali toob kohale ja ka pesa ehitab peamiselt emalind, keda aga isalind võib mõningatel juhtudel selle juures veidi aidata. Pesamaterjaliks on sammal, kuivad kõrred, kuivanud lehed, niinekiud, karvad, ämblikuvõrgud. Pesalohu vooderdamiseks kasutatakse jõhve ja karvu.
Munakurn.
Täiskurni leiab pesades mai jooksul. Mune on täiskurnas 9-13. Munad on valged, punapruunide täppidega. Haudumine algab enne viimaste munade munemist ja kestab 12-15 päeva. Haub emalind, keda isalind sel ajal toidab.
Pojad.
Poegi toidavad mõlemad vanemad, isalind tavaliselt sagedamini kui emalind. Toiduks on mitmesugused putukad, liblikad ja ämblikud. Pesast väljuvad pojad 16.-20. elupäeval. Pärast seda saavad nad veel mõnda aega vanalindudelt toitu ja alustavad siis suvist hulguelu.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 212-214.