SUITSUPÄÄSUKE
Hirundo rustica rustica

1960. aastal esitas Rahvusvaheline Linnukaitsenõukogu kõigile maadele üleskutse valida üks lind oma rahvuslinnuks, et sel teel tõhusamalt linde kaitsta. Kaasajal saavad paljud haruldased linnuliigid säilida vaid inimese heatahtliku suhtumise ja kaitse korral. Linnukaitse ei piirdu ainult haruldaste liikidega, vaid huvitub ka tavalisematest linnuliikidest. Eesti ornitoloogid (linnuteadlased) arutasid rahvuslinnu valimise küsimust mitmel koosolekul ja leidsid, et kõige sobivam selleks on suitsupääsuke kui rahva hulgas hästi tuntud ja üldiselt armastatud lind.
Suitsupääsuke on sügavalt harkis saba ja valge alapoolega läikivalt sinimust pääsuke. Kurgualune on tal punapruun ja puguala piirab must poolkaar. Isalinnu sabahark on pikem.
Pääsukeste ja üldse laululindude hulgas on suitsupääsuke kõige kiirem ja osavam lendaja, kes võib läbida kuni 120 km tunnis. Rände ajal on ta üks väheseid laululinde, kes julgeb tormise ilmaga avamere kohal lennata. Südikusest ei ole tal puudust ka pesitsuskohas, kus ta valju kisaga ründab õuel hiilivat kassi või õhus varitsevat kulli. Sel viisil päästab ta tahtmatult ka mõne teise linnu elu. Inimeste suhtes on suitsupääsuke mõõdukalt usaldav ja rahulik. Sageli puhkab ta telefonitraadil või katuseharjal, mõnikord ka raagus oksal. Maapinnale laskub ta tavaliselt vaid pesamaterjali hankimiseks. Mõnikord halva ilmaga ka toitumiseks, kui putukad on õhust kadunud ning varjuvad rohus. Lendavad putukad on tema peamine toit.
Laul.
Suitsupääsukese laul on pikk vidin, mis lõpeb venitatud särinaga. Suitsupääsuke laulab kevadest kuni augustini, vahel isegi septembris. Suitsupääsuke võib laulda nii lennul kui ka paigal istudes. Suvel hakkab ta tavaliselt laulma varsti pärast südaööd, paar tundi enne koitu. Laulu lõpetab suitsupääsuke alles videvikus. Suitsupääsuke kutsub teist lindu "bit" või "vit". Hoiatushüüd on vali ja kilav "tsiviip tsiviip...".
Saabumine.
Esimesed suitsupääsukesed ilmuvad meile tavaliselt aprilli keskel, suuremal hulgal aga jõuab neid kohale mai algul. Esimestena saabuvad tavaliselt isalinnud. Vanemad linnud saabuvad noorematest varem.
Elupaik.
Suitsupääsukesed elavad tavaliselt inimasulates. Eelistatud on maa-asulad.
Oma pesapaigale ja pesale on suitsupääsuke väga truu. Sageli tulevad nad järgmisel aastal vanale pesitsuskohale tagasi. Noored suitsupääsukesed asuvad mõnikord isegi oma sünnipessa pesitsema. Linnud, kes koos pesitsevad, ei rända ega talvitu koos, vaid kohtuvad kevadel vana pesa juures.
Inglismaal pesitses üks rõngastatud isend koguni üheksal aastal samas kohas.
Kui pesa hävib, jätavad suitsupääsukesed kergesti maha küüni või lauda, kus nad seni pesitsesid. On tähele pandud, et mahapõlenud maja asemele ehitatud uus hoone jääb paljudeks aastateks suitsupääsukesteta.
Pesa.
Varem pesitses pääsuke looduslikes koobastes ja ehitas pesa nende lae alla. Hiljem siirdus ta inimeste poolt ehitatud hoonetesse - lautadesse, kuuridesse, küünidesse, isegi eluruumidesse, kui sinna on vaba sissepääs. Seal kinnitab ta pesa laepalgi külge. Harva leidub tema pesi ka hoonete välisseintel räästa varjus.
Pesa hakkab pääsuke ehitama varsti pärast saabumist ja seda teevad mõlemad linnud koos. Pesa on ülalt lahtine poolkera porist ja savist, mida linnud on süljega immutanud ning millesse nad põimivad õle- ja rohukõrsi, jõhve, karvu ja sulgi. Pesa sisemus vooderdatakse rohukõrte ja sulgedega.
Munakurn.
Esimese täiskurna võib meil leida mai teisel poolel või juuni algul, teine kurn on täis juuli lõpul või augusti algul. Täiskurnas on 3-7 muna. Suitsupääsukese munad on valkjad, hallide ja punapruunide laikudega.
Haudumisaeg on sõltuvalt ilmast 12 - 19 päeva.
Pojad.
Poegade koorumine võib kesta mitu päeva. Pesast lahkuvad pojad 17.- 22. elupäeval. Siis on pojad juba täiesti lennuvõimelised. Seejärel tullakse veel mõnda aega ööseks pessa magama ja saadakse paari nädala jooksul vanalindudelt toitu.
Kuni lahkumiseni ööbivad noorlinnud põõsastikes või roostikes. Sügisrände ajal moodustavad nad mõnikord hiigelseltskondi. 1968. aasta augustis ööbis Võrtsjärve roostikus ligikaudu 120 000 suitsupääsukest.
Lahkumine.
Sügisene parvedesse kogunemine ning lahkumine algab augusti alguses ja lõpeb septembris. Viimasteks lahkujateks on sageli noored linnud, keda võib mõnikord näha veel oktoobris ja isegi novembris. Need on tavaliselt hilisest pesakonnast võrsunud linnud, kellel rändetung ei jõua õigel ajal välja areneda. Sellised linnud on määratud hukkumisele.1963. aastal õnnestus Kiirjärvel kahel noorel suitsupääsukesel ühes loomalaudas endal elu sees hoida kuni detsembri lõpuni, mil nad viimaks ikkagi hukkusid.
Ränne toimub päeva ajal, mõnikord üsna suurte salkadena. Suitsupääsukeste talvitusaladeks on troopiline ja lõunapoolne Aafrika.

L. Rootsmäe, H. Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 22-26.