TOOMINGAS
Hendrik Relve

Peaaegu lumeta talve järel olid toominga pungad roheliseks pakatanud juba märtsikuus. Päris lahti läksid lehed juba aprillis, sel ajal, kui metsaalune kõige rikkalikumalt kirendas kollastest ja valgetest ülaseõitest. Kui ülaste aeg läbi sai, tekkisid toomingaokstel valged õiekobarad. Algul põõsa allosasse, siis kõrgemale.
Aeg, mil toomingas end üleni valevasse õievahtu ehib, on piiriks kevade ja suve vahel. Nüüd metsas jalutades tunned sõõrmetesse kandumas tugevat magusat hõngu toomingat nägematagi. Siis ütled endale: “Nii, sedapuhku on suvi jälle käes!” Mõned inimesed on siis toominga õitest nii vaimustatud, et murravad suuri oksasülemeid ja viivad neid koju vaasi. Hommikul ärgates tunnevad nad, et pea on raske ja tuikab. Põhjus on selles, et umbsesse toaõhku eritub öö jooksul liiga ohtralt aineid, mis inimesele tervislikud pole.
Õiekobarad ei lõhna mitte selleks, et meelitada inimest, vaid selleks, et meelitada putukaid, kes õisi tolmeldavad. Kui putukad on õitel käinud ja sinna veidi õietolmu maha jätnud, saavad õites areneda viljad. Putukad on toomingale eluliselt vajalikud. Aga putukariigis on ka niisuguseid liike, kes toomingale põrmugi kasulikud pole. Tuntuim neist on võrgendkoi.
Kord ühel suvel olin tunnistajaks, kuidas keset taluõue laiuv uhke toomepuu kattus otsekui ämblikuvõrguga. Kogu võra mähkus päev-päevalt aina tihedamasse inetusse halli loori. Loori sakutades võis näha, kuidas selle sees kukkusid sebima kaheksajalgsed olevused. Mida enam laienes loor puu võras, seda enam kahanes seal leherohelus. Juunikuu lõpuks oli vana puu raagus. Talu peremees oli mures: “Kas nüüd on toomingas surnud?” Seda siiski ei juhtunud. Rüüstajad taltusid südasuveks ja puu jõudis kasvatada endale uue lehekuue. Olendid, kes puu paljaks sõid, olid toominga võrgendkoi röövikud. Suve keskel moondusid nad väikesteks hallikirjudeks liblikateks, kes lendasid otsima uusi põõsaid, kuhu muneda munad.
Toomingal, mis saab rahus areneda, valmivad augustis mustad marjad. Marjade maitse on meeldiv, aga iseäralik. Need teevad suu paksuks. Kui marju palju süüa, jääb kõht kinni. Toomingamarjad ongi tuntud apteegirohi kõhulahtisuse puhul.
Toomingale endale on vaja, et marju neelaksid linnud. Marja keskel olev paksukestaline seeme rändab linnu kõhus uude kasvupaika ja läbib linnu soolestikku vigastamatult.
Toomingat teiste puude - põõsaste seast tunda on lihtne. Ka siis, kui pole parajasti õite või marjade aeg. Tarvitseb vaid võtta lehetükk, seda sõrmede vahel hõõruda ja nuusutada. Kui puu on raagus, siis võib nuusutada kooretükki. Toomingas lõhnab üleni ühteviisi. Tugevalt ja omapäraselt. Nii, nagu võib lõhnata üksnes see puuliik.
Täheke nr. 6 / 1989.