TÕRVALILL
A.Raitviir

Umbes samal ajal kui käokann puhkeb õitsele ka tõrvalill. Kui aga käokann kasvab niisketel niitudel, siis tõrvalille elupaigaks on kuivad niidud, liivikud, eriti aga päikesepoolsed kuivad künkanõlvad. Tõrvalill moodustab suuri tihedaid kogumikke ning tema õitsemise ajal tundub, nagu oleks mõnele künkale violetseid vaipu maha laotatud. Et tõrvalill õitseb käokanniga ühel ajal ja mõlemad annavad oma kasvukohale värvika ilme, siis pole imeks panna, et mõnikord neid kahte taime isegi segi aetakse. Ometigi on lihtne nende vahel vahet teha. Kõigepealt on juba nende kasvukohad niivõrd erinevad, et need kaks säravate õitega taime ei kasva kunagi kõrvuti. Kohe tunneb tõrvalille ära, kui ta kätte võtta, sest taime vars, eriti ülemiste sõlmekohtade juurest, on kaetud kleepuva ainega, mis meenutab tõrva ja on ka lillele nime andnud. Selle tõrvaga kaitseb taim õisi sipelgate eest, kes tahavad küll nektariga maiustada, aga ei tolmelda õisi. Õitsemise lõppedes kuivab ka tõrv. Õied on tõrvalillel purpurvioletsed ja tumedamad kui roosakaspunasel käokannil ning nende kroonlehed ei ole lõhestunud, vaid ainult väikese sämpuga tipul.

 

A.Raitviir. Suvelilled. - Tallinn: Valgus, 1979. - Lk. 51.