VARAKEVADINE METS

Järgmisel hommikul jooksis Mart padinal vanemate juurde ja hakkas neid asemelt lahti kangutama.
"Emme! Tee silmad lahti! Ma tahan sind üles äratada. Tule üles. Ma tõmban kardina eest ära, et te enam magada ei näeks."
Mart tõmbaski kardina akna eest ja tõesti- suur valge oli väljas. Pärast linnupette võtmist aitas ema lapsed riidesse ja nad läksid kõik neljakesi metsa.
Piirioja kohises, küll veidi nõrgemini kui nädal ja paar tagasi, aga ikkagi oli teealune truup ääreni vett täis. Läheb veel mõni nädal ja siis jääb lume sulamise aegu teed ärauhtunud ojast vaid nire, millest kits või põder joonuks saab, põuasel kesksuvel kuivab see hoopis. Pere läks lepikusse ja sarapikku mäe lõunapoolsel nõlval. See võsa oli kasvanud endise metsa veerde pärast suure kuusiku mahavõtmist. Siin- seal vedeles pooleldi mahajuuritud kände, taamal kõrgus kokkulükatud risust hunnik. Aga loodus ei kannata tühja kohta ning vabale maale olid asunud vaarikas ja põdrakanep, nõges ja kilpjalg, mille kuivanud rägas oli lastel tore ragistada.
Äkki hüüdis Tiina: "Issi, ma leidsin sireli! Tule ja vaata!"
Mehekõrguste leppade vahel sirutas ennast kahele poole lapse kasvu helelillade õitega põõsas.
"See on ju näsiniin," ütles isa. "Väga mürgine ja looduskaitse all. Haruldane taim. Aga siin metsas tundub neid küll olevat- näe, paar meetrit allamäge on veel suurem ja seal kõrval veel üks pisike. Kevadel, kui nad õitsevad, ongi neid kõige paremini näha. Hiljem kaovad muu rohelise sisse ära. Neid ei tohi murda ega välja katkuda, nagu siin ülevalpool arvatavasti buldooseriga tehtud on. Metsa tuleb maha võtta ikka nii, et alustaimestik alles jääks."
"Aga issi, miks siis võetakse metsa nõnda maha, et need lilled otsa saavad?" päris Tiina.
"Arvatakse, et nii tuleb odavam, et tuleb vähem raha maksta. Aga tegelikult tuleb kallim. Palju raisatakse, pinnas lõhutakse, uus mets kasvab kehvemini. Näed, siin, kust buldooser üle pole käinud, kasvavad sinililled ja ülased vaibana, üleval vaid mõni üksik. Vaatame, mitut värvi sinililli me leiame."
Oli tohutu hulk mitmes toonis siniseid, lausa valgeid ja lillakasroosasid. Päris nõlva all lauspäikese käes aga laiutasid valged võsaülased. Nende vahelt kaevaski isa välja otsitud puuhakatised.
Mart ja Tiina korjasid kumbki pihutäie sinililli ja viisid emale. Isa tõi ka omalt poolt kimbukese ja arvas, et need lilled on emale just nagu loodud, sest emal on sinised silmad. Ülaseid korjata isa ei soovitanud, need olevat samuti mürgised...
Keset kõige suuremate ja rohelisemate lehtedega lilli leidsid lapsed hunniku piklikke pruune kuulikesi. Isa rääkis, et siin on talvel käinud põder ja lilli väetanud. Seepärast nad kasvavadki siin kõige suuremad, et sõnnik taimele jõudu annab. Paar põõsast edasi oli käinud metskits… Loomi endid neil seekord näha ei õnnestunudki. Isa selgitas, et loomade nägemiseks peab metsas tasa käima, mitte rääkima ega laulma, nagu lapsed kogu aeg tegid.
Tiina ja Mart olid niigi rahul. Mis tore päev see pühapäev, kui saab koos vanematega metsas puude järel käia. Nad laulsid võidu möhitajaga, kes kõrgelt taevast alla tulles tiibadega vihistas ja puhkamiseks õhukorstna otsa maandus.