VARANE KULDNOKK
Johannes Oro

 

Õues nutab leinakask,
sajab lund, ja tal on vilu,
puudub kevadine ilu,
laanes luusib tuulispask.

Kase küljes linnu – kast;
seal on kuldnokk linnukene,
külmetumas tillukene, –
ta ei väsi ootamast.

Kuldnokk, väike kevadlind,
lendas siia, lendas sinna,
polnud kuhugi tal minna –
lume all veel mullapind.

Sajab lund ja sajab lund,
aga linnukene väike
ootab, millal tuleb päike,
ainult päikesest näeb und.

Oota, oota, väike lind,
küllap peagi päike tuleb,
talvetaadi silmad suleb,
tõttab rõõmustama sind!

Sõnaseletusi.
Leinakask – kask peente rippuvate okstega.
Luusima – lonkima; laisasti, pikkamisi, nagu midagi otsides kõndima.
Tuulispask – tuulispea, tuulepööris, tugev tuulehoog.


Mõtlemiseks:

Kevadised ilmad teevad linnukestele muret: oli ilus ilm, siis korraga külm ja tuisk. Kuhu poevad varju kuldnokad? lõokesed? Vahest võiksid head lapsed aidata linde? Kuidas? Miks ei lenda linnukesed halva ilmaga tagasi lõunasse?

Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936.