VARBLANE

Uulitsapoiss, rentlirüblik ja seamolli sõber on meie varblane. Kuigi teda häbematuse pärast hurjutatakse, ei pea siiski keegi tema peale tõsist viha. Varblane ikka varblane!- naljakas ja armaski oma jultumuses. Aina ta sädistab ja sihib, kust midagi nokka pista.

Varblasi on meil koguni kaks liiki ja mitte üks nagu tavaliselt arvatakse. Tõsi küll, tavaline vaatleja ei märka teha vahet koduvarblase Passer dome´sticus ning põldvarblase Passer montanus vahel. Terasemal silmitsemisel näeb põldvarblase valgel põsel musta laiku, mida koduvarblasel ei ole.

Ametlik nimetus varblane (rahvakeelsed vasted värblane, värb, värvuke, värvu, varblind, varvelus) on slaavi laen (vn. vorobei) Juurus sai varblasest varglane – varas lind ta ju on. Mõnikord lisati nimetusele täpsustav täiendsõna: hall varblane, maja-, pinuvarblane, kuna põldvarblane oli nurmevarblane. Saartel kandis varblane tihtipeale tihase nime, Kihnus ja Häädemeestes oli ta vink, vana vink.

Nimetused pajatavad ka linnukese jultumusest, vrd. uulitsapoiss, pasatski, varga-, karjapoiss. Aidaukse ees on hallivatimees ehk hallvatt alatasa valvel, et matti võtta. Aina ta sirtsub, säutsub ja keksib ringi. Siit nimed: säuts, säutsuke, sirts, sirtsuke, sirtslane. Varblaste vihtlemine tähendavat vihma lähenemist, säutsumine aga lakkamist (vihmakass).

 

Mart Mägeri raamatust “Linnud rahva keeles ja meeles”