VARBLANE
V. Jannsen

 

Kes seda hallivatimeest ei tunneks! Ehk ta küll oma pahategude kõrval ka väga palju head teeb, siiski on ta lindude seas igal pool uulitsapoisi nime all. Punased silmad ja jäme nokk peas, näeb ta justament nõnda välja, kui ei hooliks ta tühja sest, kas temast head ehk kurja mõeldakse. Aust ja häbist ei tea ta midagi, ei vaata ka ette, mis ta teeb ehk ütleb, vaid kisendab tulles ja minnes; laulab ka omal viisil, aga nagu joobnud mees ilma noodita. Kas viis ilus ehk inetu – mis tema sest hoolib? Uhke ei ole ta mitte, aga häbemata küllalt… Hall vatt seljas, sedasama karva püksid jalas, nõnda hüppab ta palja jalu, olgu pori sees, sõnniku peal ehk toakatusel… Sagedasti vahib ta aknast sisse, nagu oleks tal hädasti tarvis teada, mis inimesed toas teevad…

Süüa võib ta nagu kasvaja karjapoiss, kelle suu alati peas jahvatab. Millal sa seda näed, et varblane ei sööks?… Silmad keerlevad tal hommikust õhtuni peas, ja ta vahib alati ümber, kust midagi võtta oleks… On sügisel nisud, herned ja kirsimarjad valmis, siis ei küsi varblane jälle mitte, kas tohin ehk ei tohi, vaid võtab, kui oleks nad aga tema pärast kasvanud; jah mis veel hullem on, ta ei tule sel ajal mitte üksi, vaid oma terve suguseltsiga, ja seal tehku siis aiaperemehed, mis tahavad, hirmutagu, visaku – kõik sekssamaks korraks!

Nõnda on varblane… Siiski näevad teda mõistlikud aednikud hea meelega oma majade juures, sest nii vähe kui ta inimese varast hoolib, nii vähe hoolib ta ka tõukude ja kahjulikkude putukate elust. Ta on päris röövel nende seas, ja kui teda ei oleks, meie õunapuud rohtaias oleksid mõnigi suvi otsa õunadest ja lehtedest paljad