VARBLASE PESA
L. Tigane

1.
Varblased tahtsid endile pesa ehitada. Hästi kiiresti pidi see valmis saama. Juba õhtuks. Aga nad olid ise natuke laisavõitu.
"Kui kutsuks õige teised appi, siis on meil vähem vaeva," arutasid nad. "Paneme nad materjali kokku kandma, siis pole endal muud teha kui tõsta aga üks kõrs teise peale."
Loomad ja linnud, kelle poole varblased pöördusid, nõustusid meeleldi. Miks mitte, kui vajati nende abi.
Varblased istusid puu otsa ootama, teised läksid laiali materjali muretsema.
"Ruttu, ruttu!" kamandasid varblased. "Aega on vähe."
Pääsukesed lendasid nagu nooled edasi-tagasi. Nad tõid igaüks järve äärest nokatäie savi.
Savi aga ei kõlvanud varblase pesaks. Pääsukesed ütlesid, et muud nad tuua ei oska, ja lendasid minema.
Siis tuli siga, tirides puu alla suure porise oksa.
"Mis me sellega teeme? See ei sobi pesaks," siuksusid varblased.
Siga ütles, et kui juba niisugune ilus mädanenud oks ei ei sobi, siis ta küll ei tea, mis üldse peaks sobima. Ta läks pahaselt porilompi tagasi, kust ta oli tulnudki.
Lehm tõi seljatäie õlgi.
"Nii pikad õled!" hädaldasid varblased. "Kes need meile siia üles tirib?"
"Mina mitte," ütles lehm ja lonkis karjamaale sööma.

2.

Koer tiris rehealt välja laudadest kokkulöödud kasti.
"Vaat kus ilus pesa!" haukus ta. "Mõni riideräbal sisse ka, siis pole paremat tahtagi."
"See ju nagu koerakuut," põlastasid varblased.
"Kui ei kõlba, ega ma pakkuma hakka," ütles koer ja vedas kasti rehealla tagasi.
Konn tuli ja soovitas neil oma munad aia taha kraaviotsa muneda. Seda siia tuua pole võimalik. Nad olevat küll kümnekesi proovinud, aga otsa kraavi küljest ära sikutada ei olevat suutnud.
"Me ei vaja teie kraaviotsa!" pahandasid varblased. "Seal saavad ju pojad märjaks."
"Mis siis, et märjaks," imestas konn. "Minu lastest pole ükski selle kätte surnud."
Nii läks pool päeva mööda, aga pesale polnud veel kõrrekesegagi algust tehtud.
"Millal me küll niiviisi valmis saame?" kurtsid varblased.
"Ärge laiselge puu otsas. Korjake ise materjal kokku, küll näete, kui ruttu siis valmis saate!" õpetas linavästrik aia otsast.
Mis jäi varblastel muud üle kui talitada linavästriku nõu järgi. Ja näe, pesa saigi õhtuks valmis.

Juhan Kallak. Emakeele lugemik algkoolile. - Tallinn: EESTI KIRJASTUS, 1942. - Lk. 231-234.