VÕILILL
A. Sakse

Elas kord väike tüdrukutrulla, karjatas oma kitse ja müüs piima. Tal oli seljas roheline kleidike, kollane rätt pähe seotud. Ta käis kõik majad läbi ja kallas igaühele, kes soovis, piima oma puulüpsikust. Alati oli ta lõbus ja naeruline, igaühele mõistis hea sõna ütelda: haigetele soovis tugevat tervist, tülitsevaid abikaasasid püüdis lepitada, noortele näitsikutele ennustas peatset mehelesaamist. Võib-olla seepärast oodatigi teda kõikjal pikisilmi, sest tema lahke naeratus näis toovat päikese ja kevade isegi kõige süngemasse majja. Ja kuna ta kandis laiali piima, millest tehakse võid, siis oli teda hakatud kutsuma Võililleks. Paljud ei teadnudki, kas tal üldse on kunagi teist nime olnud.
Võililleke - see kõlas nii toredasti ja armsalt, et tüdrukuke ei pannud seda kellelegi pahaks.
Jõudis kätte see aeg, kus poisid hakkasid talle silma heitma. Esimesena roomas ligi tigu, maja turja peal kaasas. Ja nagu vindunud kokkukraapija kunagi, ei hakanud ta rääkima armastusest, vaid tegi kohe juttu oma majast: kui hea ja mugav see on ja kui tore oleks Võilillel seal koos temaga elada. Ta paneks luku ka ette, et keegi ei pääseks segama.
Pole raske ette kujutada, mida Võilill säärasele kosilasele vastas. Ta lõi käed puusa ja naeris:
“Ela aga õnnelikult oma onnis ja pane topeltlukud ette, et keegi sind ära ei varastaks. Mul ei ole su vana majalogu vaja. Korjan raha ja ehitan endale ise majakese. Teen maja valmis ja võtan endale noore mehe.”
Aga kes suudab nooruses raha koguda? Nõnda oli lugu ka Võilillega: iga päev uus kollane siidrätik, siis jälle oli vaja uusi kingi või uut rohelist kleiti, ja näe - raha oli kadunud, nagu poleks seda olnudki.
Kaunitari märkas jõukas Rohutirts ja tuli kosja. Kiitles oma lehetäidest karjaga, kuid Võilill mõtles, et parem läbi ajada oma valge kitsega, kui sellele süngele mehele naiseks minna.
“Korjan raha ja ehitan maja. Teen maja valmis ja võtan endale armsa mehe,” unistas ta.
Ja nõnda muutus Võilill päevast päeva arukamaks, lüpsis oma kitse ja müüs piima ja hakkas raha koguma. Ta ei ostnud enam uusi rätikuid, ei pesnud vanu, ja peagi ei siranud need enam kuldkollaselt, vaid lotendasid rohekashallidena.
Raha kogunes küll, aga kuhu jäi armastus? Kas see oli märkamatult mööda läinud? Ei või olla, see ei ole võimalik, sest ühtegi elusolevust ei ole ta unustanud.
Aga miks ei tule väljavalitud, saatusest määratud kosilast tema, Võilille juurde? Võib-olla on kosilane kusagil läheduses, ainult ei julge kosja tulla?
Võilill muutus üha mõistlikumaks ja hakkas unistama. Hommikul, kui ta oli kitse kastesele rohule viinud, pani ta käe silmade kohale ja vaatas kaua taevasinasse, justkui ootaks vastust oma mõtisklustele. Ei olnud seal midagi näha, ainult Lõo hõljus õhus ja lõõritas oma sõnadeta laulu. Aga Võilillele meeldis tema laul, see liigutas teda südamepõhjani. Ja kui ta pihu üle silmade libistas, tundis ta, et need on pisaraist märjad.
Kuidas võis see juhtuda, et kogu maailm hakkas helisema nagu Lõo laul? Kitseke raputas pead, kellukesed kõlisesid, kuid Võilill sidus kohe räti pähe ja ruttas vastu Lõole, Kiurule. Isegi öösel kohkus ta üles, sest nägi unes, et keegi koputab ukse taga, ja ta teadis, et see on Lõo.
“Tema on minu suur armastus!” sai Võilillele lõpuks tõde selgeks ja ta oli õnnelik.
Kas võib veel rumalamini oma õnne hukka ajada, kui tegi seda Võilill? Inimesed, olge teie targemad ja õppige Võilille õnnetusest, et armastus on nagu lõokese laul, ilus ilma sõnadeta, ja kui te seda kuulete, siis pange käsi silmade ette ja kuulake, kuni õnnepisarad veerevad üle põskede!
Ent ärge tehke nii nagu Võilill, kes ühel hommikul ei pidanud enam vastu, vaid hüüdis Lõokesele:
“Hei, kuule! Tule alla, ma tahan sinuga rääkida!”
Kui Lõo kõrgelt õhust rohule laskus, muutus Võilill nii kohmetuks, et ei osanud juttu alustada.
“Mis sa tahtsid mulle ütelda?” küsis Lõo.
“Ma tahtsin teada… su laulu sõnu …” tunnistas Võilill.
“Heameelega,” vastas Lõoke ja hakkas laulma:

Liiri-lõõri laulan ma
ainult sulle üksinda…

“Mulle!” hüüatas Võilill! Mulle! Ma juba arvasingi, et sa laulad ainuüksi minule, aga nüüd sa ütlesid ise. Teeme siis aga ruttu pulmad!”
“Mis pulmad?” imestas Lõo. “Kuidas siis …”
“Ah, ma tean küll, sa ei ole rikas, aga ega ma rikkust ei otsigi. Mulle aitab sinu armastusest,” katkestas Võilill teda.
“Minu armastusest?” hämmeldus Lõo. “Aga mina …”
“Ära nüüd jonni, vigurivänt!” ähvardas Võilill Lõod sõrmega. “Säh, joo kitsepiima, siis räägime edasi.”
Lõol oli suu üllatusest kuivaks muutunud, ta rüüpaski sõõmu, kuid sülitas kohe välja.
“Mõru nagu koirohi!” ütles ta nokka pühkides.
Võilill maitses - tõepoolest mõru. Alles nüüd tuli talle meelde, et ta oli juba kolm päeva unustanud kitse lüpsta, kuulates Lõo laulu.
“Sellest pole midagi, et piim on mõru, minu musi on seda magusam!” hüüdis ta ja tahtis lõole kaela langeda. Lõo aga tõusis vupsti lendu ja laulis:

Liiri-lõõri laulan ma
Lõosilmale üksinda!

Alles nüüd sai Võilill aru, et Lõoke ei armasta teda, vaid Lõosilma. Mis teha, mida ette võtta, kust nõu leida? Võilill viibutas oma pleekinud rätikut ja hüüdis:
“Oota, oota, ma ütlen sulle veel midagi! Tule minu juurde, mul on palju raha!”
Lõoke aga tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale ning laulis oma sõnadeta laulu.
“Las siis minu raha läheb kõigi tuulte teed!” karjatas Võilill, rebis rahakoti suu lahti, kahmas sealt kamaluga taalreid ja pildus Lõokesele järele.
Ah, kuidas lendasid taalrid ja pennid, kuidas need tuules kukerpallitasid!
Võilillele aga kostus, nagu oleks Lõo taevasinast hüüdnud:
“Minu laulu ei saa raha eest osta!”

A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 18-21.