KUIDAS EESTLASED SAID ENDALE PEREKONNANIMED
Tiia Toomet

 

Kui eestlased pärisorja seisusest vabaks said, anti neile ka perekonnanimed. Euroopas oli perekonnanimede kasutamine kombeks juba keskajal. Eesti talupoja lisanimeks oli seni olnud talu nimi või siis tabav hüüdnimi. Taluperemeestele perekonnanimede panemine jäeti mõisnike hooleks. Olenes mõisniku maitsest ja vaimukusest, milliseid nimesid ta eelistas. Umbes pooltele eestlastele anti saksapärased perekonnanimed. Hiljem, Eesti Vabariigi ajal, muutis suur osa neist oma nimed eestipäraseks.

Kirjanik Jüri Parijõgi on kirjutanud loo sellest, kuidas Lõpeküla mehed said perekonnanimed:

“Laupäeva õhtul käis mõisa vahimees külas ja andis kõigile käsu, et pühapäeval tuleb minna mõisasse uusi nimesid saama. Nüüd on ju kõik priid ja priidele inimestele antakse uued nimed. Igaüks võib endale nime võtta, millise tahab.

“Mis nimesid meil ikka vaja on,” arutas Matsi - Jaagu Mihkel. “Meil ju ristimisest saadik igal oma nimi. Igaüks teab, et mina olen Matsi - Jaagu Mihkel, mis nime mulle veel vaja?” - “Kuula nüüd,” arvas Lepiku Juhan, “kas neid nimesid mõisas veel vähe saadud. Igal päeval kubjas ristib sind uue nimega. Reinu Mihkel enam muud nime ei kuulegi kui Tõbras ja Lao Kaarlit hüütakse juba teist nädalat Vedamikuks. Aga noh - mõisa käsk, eks pea minema.”

Liivaku noor perenaine võttis aga küsimust tõsiselt. Õhtul arutas mehega tükk aega, millist nime võtta. “Ära sa halba nime ega mõnd rumalat sõna küll võta,” kinnitas mehele. “Kui lubatakse, siis võta talu nimi - Liivaku. Selle nime all tuntakse meid igal pool.”

Pühapäeva keskhommiku paiku kogunes mõisa talli ette hää koguke rahvast ja uusi tuli ühtelugu juurde. Igast perest pidi väljas olema mees, samuti pidid tulema kõik lesed ja vallalised. Kubjas käsutas rahva mõisa suurtrepi ette, kus pidi algama nimedepanek. Härra seisis trepil, opman istus laua taga, valmis uusi nimesid kirja panema. Mehed võtsid kaabud pääst ja jäid eemale salgas seisma.

“Noh, mis nime sa endale tahad?” küsis härra kõige lähemal seisvalt Uuetoa teomehelt Jaanilt. See kohkus veidi, sügas kukalt ja venitas siis: “Ei tea, härra...” - “Ei tea,” naeris härra. “Opman, kirjutage talle nimeks Eitea. Jaan Eitea.” Meestesalk naeris, kohmetunult astus Jaan kõrvale. Juba pöördus härra järgmise poole. See, nähes, et eelmisel läks halvasti, ütles alandlikult: “Mis mina, vaene patune, tean tahta, eks härra ise pane.” Härra mõtles veidi ja ütles siis: “Hää küll! Kirjutage talle Patune.” Jälle läbistas naerusumin meestesalga, kuid ühtlasi tunti ärevust - kui nüüd kõigile antakse säherdused veidrad nimed.

Järgmisena astus ette Liivaku noor peremees ja ütles otsustavalt: “Liivaku on mu talu nimi, selle nimega on hüütud minu isa ja vanaisa... Paluksin uueks nimeks Liivak.” Härrale meeldis otsustav väljaastumine ja ta käskis opmanil kirja panna: Andres Liivak. Sellest said hoogu teisedki. Lepiku, Raja, Mäe ja Kaevu peremehed võtsid endale priinimeks igaüks oma talu nime. Ainult Reinu Mihklil seda ei lubatud. Opman ütles üle laua: “Härra, ta on üks vastane tõbras, pange talle ka niisugune nimi.” Ja lõppes sellega, et Reinu Mihklile kirjutati perekonnanimeks Tõbras. Samuti surus kubjas läbi, et Lao teomehele pandi sõimunimi Vedamik.

Kui aga kupja kord tuli nime saada, astus parajasti trepile mõisaproua. Kubjas kummardus ja palus, et mõisaproua mõtleks talle ilusa nime. Proua laskis käia silmad üle mõisaõue, pilk peatus tee-otsal kasvaval kasel - kohe ütles: “Pange talle nimeks Birkenbaum.” Niikaua kui proua trepil viibis ja osa võttis nimede panemisest, anti saksakeelsed nimed. Nii nimetati Aadu Jaaku Rosenthal’iks, Oti Margust Ottenson’iks ja Kivimurru Toomast Toomas Steinberg’iks. Mõisa puusepale otsustas härra anda tema ametinime - Baumann. Vaieldi veidi omavahel, siis härra küsis puusepalt endalt, mis tema tahaks. “Olgu siis juba Puusepp,” ütles vanamees ise. “See on ka mu amet.” Kuid mõisa sepale pani proua ikka saksa nime - Eisenschmidt.

Vastu õhtut, kui nimedepanemisega oldi juba peaaegu lõpul, rühkisid küla poolt hilinenud Metsa peremees ja teomees. “Hee,” naersid teised, “Metsa omad tulevad ühel nõul nagu karjane ja korraline.” Ja saidki mehed nimeks: esimene Karjane, teine - Korraline.

Kui mehed mõisa eest lahkusid, küsis Reinu Mihkel teistelt: “Tea, kas need uued nimed nüüd jäävadki külge või...?” Ta ei olnud oma uue nimega - Tõbras - sugugi rahul. “Jäävad küll,” naersid teised, “nüüd on su suguselts igavesti Tõprad.” Kõige halvem oli Kivimurru Toomal, temal ununes juba mõisa väravas uus nimi. Läks tagasi ja küsis opmani käest järele. “Teinpärk, Teinpärk...” kordas ta uut nime ega olnud sellega sugugi rahul.

Liivakul oli noor perenaine väraval vastas ja küsis mehelt kohe: “Kuidas on, kas said oma vana nime kätte?” - “Sain küll, ainult ümber pöördi: enne oli Liivaku Andres, nüüd olen Andres Liivak.” - “Sellest pole viga,” rõõmustas perenaine, “hää, et ei saanud mõnd sõimunime või võõrast sõna, mida ei oskaks öeldagi.””

 

Tiia Toomet. Me elame ajaloos. - Tallinn: Koolibri, 1993. - Lk. 194.