TOOTSI PEENAR
Oskar Luts

Järgmise päeva lõuna ajal ajab köster poisid aeda peenraid tegema. Jüripäev on ammu möödas - aedvili peab maha külvatama. Kõik on nobedasti ametis; kes kaevab, kes rehitseb, kes tipib seemneterakesi musta mulla põue. Ainult Toots seisab kõrval ja vaatab teiste toimetamist pealt. Temal on täna viimane päev koolis olla - hakkab tema end veel vaevama.

“Pagan võtaks,” mõtleb ta, “kärgib ja paugub va Julk-Jüri talv otsa, ja nüüd tule veel temale peenraid tegema. Narrisid on ilmas vähe ja needki said eile tappa; tehku, kellel seks lusti on, mina vaatan pealt. Et ta pärast igale mehele kringli lubas anda - andku. Selle kondiga võib ta teisi koeri petta, mind mitte.”

“Noh, Toots, mis sa ootad?” küsib köster.

“Mul lõi kramp sääremarja,” vastab Toots, “ei saa käia.”

“Kramp? Kaua see kramp sul’s on, kramp läheb mööda. Hõõru natuke!”

“Ma olen teda paganat juba küllalt hõõrunud, aga seda hullemaks läheb.”

“Mis jutt see on? Liiguta jalga!”

“Ei, ma ei või liigutada: ta nii kui põletab siis. See kramp on mul lapsest saadik; kui ma vähe külmetan, siis hakkab kohe kiskuma.”

“Kus sa ennast siis nüüd, selle sooja ajaga, külmetasid?”

“Jões. Või ei, mitte jões. Jõe kaldal.” Köster vaatab Tootsile kahtlustavalt otsa ja läheb kaugemale. On üks põrgutukk see Toots: muud ta ei mõista teha kui vallatust. Õige hea, et ta koolist ära läheb: siin pole ta muud kui pahaks eeskujuks teistele.

Toots näitab köstrile salaja rusikat. Soo, või liiguta jalga! Kui temal kramp tõesti jalas oleks, ootaks ta siis veel köstri õpetusi. Küllap ema juba krambiga toime tuleb, tehku aga Julk-Jüri oma peenraid ise ja külvaku sinna kas või umbrohtu. Jah, nimelt: külvaku või umbrohtu, aga jätku tema jalg rahule. Jalg on jalg, ja peenar on peenar. Oleks olemas midagi niisugust... umbrohu seemet või... raputaks peenrale... Küll ta siis näeks... Kurat, kui kahju, et midagi seda sorti asja ühes ei ole... lina või ristikheinaseemneid, võib ju... võib ju... Oo-hoo-hoo-hooo! Jagaja, küll köster seda pärast näeb! Korraga poeb Toots põõsa taha ja naerab nagu meelest ära. Ühtlasi teeb ta töötajate poole nii koledaid näovigureid, et mitmed suure häälega naerma hakkavad

“Mis pagan ta peaks naerma,” mõtleb Imelik, “alles eila oli nii mures, et tal müts pähe halliks tahtis minna, täna lõketab nagu pöörane. Tal on vist jälle mõni vingerpuss teoksil.” Edasi ei saa Imelik aga mõtelda: Toots tuleb põõsa tagant surmani tõsise näoga välja ja hakkab kohe tööle. Esiti aitab ta paar peenart valmis kaevata, läheb siis rehitsejate juurde ja töötab sealgi nii hoolsalt, et köster seda tähele paneb ja tema virkust kiidab. Viimaks küsib köster, kas ta krambist juba võitu saanud ja kuidas ta seda teinud.

“Triikisin,” vastab Toots.

“Nojah, ma ütlesin ju kohe,” seletab köster, “krambi juures on peaasi triikimine ja hõõrumine.” Köster on heas tujus. Töö edeneb jõudsasti, peenar peenra järel kerkib üles, must, peenike muld ootab külvi.

Külviga võibki alata, vaja ainult ära määrata, missugused peenrad iga viljasordi jaoks võtta. Lühikese nõupidamise järel abikaasaga jõutakse otsusele ja tuuakse purgid leotatud seemnetega välja. Nii palju kurke, nii palju porknaid, nii palju peete... Tuleb aga poistele ette näidata, kui harvalt - tihedalt nad külvama peavad; muidu, kui kurgid väga tihedad, lähevad varred mädanema; muidugi, liigseid taimi võib ka pärast välja kitkuda, aga siiski... parem, kui neid algusest saadik parajalt saab. Külvamise jaoks võetakse ärksamad poisid: töö on vastutusrikas. Teiste seas näikse Tootsil suur lust külvamiseks olevat.

“Külva, külva!” ütleb köster. “Aga tee sa nii, nagu ma näitasin. Ära sa jälle paremini püüa teha, kui mina tegin: siis läheb rikki.” Ja siis asuvad külvajad tööle. Kaugemal lähevad teised peenarde reaga edasi, köster käib edasi-tagasi, ja õpetades. Niisuguse töö ütleb ta poistele suureks kasuks olevat: pärastises elus läheb seda kõigile tingimata tarvis, ja kindel on, mida Jüts ei õpi, seda Juhan ei tea.

“Mida Jüts ei õpi, seda Juhan ei tea,” kordab Toots mõttes. Seejuures võtab ta ühest purgist ja teisest purgist, ja kolmandast purgist, ja vahib ise ühtelugu üle õla köstri poole. Midagi on käimas, midagi sepitseb Toots, seda näeb Imelik naabri rahutust vaatest, aga mis nimelt - eks aeg kõik asjad seleta.

“Mina,” sosistab Toots Imelikule kõrva, kusjuures ta kahtlaselt ringi vaatab, “mina segasin kõik seemned segamini, niipalju kui neid oli, ja pildusin kõik peenardele. Kui nüüd kasvavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on.”

 

Oskar Luts. Kevade. - Tallinn: Eesti raamat, 1968. - Lk. 319 - 321