ANDI TAHAB TEHA ROBOTIT

Varem oli nii, et kui ma omadega hätta jäin, pöördusin ikka venna poole. Sõbrad kutsusid Andit kilpkonnaks. Muidugi polnud Andil mingit kilpi, aga kui teda taheti sundida tegema midagi sellist, mida ta teha ei tahtnud, siis tõmbus ta teiste eest nagu mingi nähtamatu kilbi alla, kust ta ühmas vastuseks midagi sellist nagu "kah asi", "pole aega", "tehke ise", "mis te nüüd", või "jätke mind ometi rahule". Ja Andi ei tahtnud teha midagi peale robotite. Ka minul poleks midagi roboti vastu, keda enda asemel kooli saata, et ta seal mu kahed ja märkused vastu võtaks.
"Andist saab kunagi suur teadlane," ütles ema ja ma nägin, et ta oli tema üle uhke. Siis tahtsin ka mina Andi sarnane olla, et hästi õppida ning roboteid välja mõelda. Võtsin riiulilt mõne paksu raamatu, vaatasin, et see mul õiget pidi ees oleks, ja lehitsesin seda seni, kui mul midagi teha kästi. Tegin siis pähe kole targa näo ega vastanud sõnagi, sest Andi ka ei kuulnud lugemise ajal midagi, kui temaga räägiti. Aga minul ei läinud see number läbi.
"Aitab mulle ühest loodrist," sõnas isa, võttis mul raamatu eest ja käsutas poodi minema. Tee peal olin ma hirmus pahane, sest säärane vahetegemine minu ja Andi vahel ei meeldinud mulle sugugi. Lõppude lõpuks võiksin minagi targaks saada, kui mul lastakse päevad otsa raamatute taga istuda, aga ega ma ei jaksakski vist kaua paigal olla, vaid tüdineksin hästi varsti.
Viimasel ajal ei saanud ma Andiga suurt nõu pidada, sest millest ma juttu ka ei alustanud, ikka jõudsime me robotiteni välja. Ja siiski tahtsin ma pärast mereäärset kohtumist Hennuga Andile rääkida madalikul seisvast laevast, sest mul olid tekkinuhd selle laeva kohgta omad plaanid.
Kui ma saaksin Andi abiga laeva madalikult kätte, siis ma alles näitaksin Hennule ja kõigile teistele, milline "nannipunn" ma olen. Nad kukuksid üllatusest pikali! Aga kuidas laeva kätte saada?
Andi tuli koju alles siis, kui ma juba voodis olin. Laevast ei saanud temaga juttu teha, sest ta oli natuke jommis. Lips oli tal viltu ees, särginööp lahti ja ta ise oli sellise näoga, mille kohta Henn oleks öelnud, et tal on hambavalune nägu.
Andit polnud ma kunagi enne nõnda näinud ja see pidi küll kõva põnts olema, mis ta napsitama pani. Hea, et isa merel on, muidu oleks Andi ta käest saanud. Isale ei loeks see midagi, et Andi kiitusega keskkooli lõpetas ja nüüd juba instituudis teisel kursusel õpib.
Andi istus mu voodi ääre peale ja hakkas rääkima, et igal inimesel on oma elufilosoofia, et tema elufilosoofia on anduda täielikult teadusele ja ärgu ma pangu pahaks, et mul tuleb tema eest poes käia ja nii edasi.
"Sest pole midagi," ütlesin mina. "Võid rahulikult magama heita, mina sinu peale pahane ei ole.
"Jah, ma tean," lausus Andi. "Sa oled hea poiss ja püüad teha nii, et ka kõigil teistel oleks hea. Minu kohta öeldakse, et ma pole tähelepanelik teiste suhtes, aga ausalt öeldes tahan ka mina, et kõigil hea oleks, kuid minu töö võtab minult kogu tähelepanu ja jõu, ja mul pole aega romantika jaoks, aga tüdrukutele on seda vist vaja, jah ... See on paradoks, aga tead ... Elu areneb säärase hirmsa tempoga, iga päev tehakse uusi avastusi, ilmuvad uued teooriad, uued raamatud. Kes jõuab seda kõike jälgida, ära õppida? Kas inimene? Ei, üks inimene ei suuda seda teha. Isegi terved instituudid ei jõua seda teha. Inimene ei suuda enam olla universiaalne, tema jaoks on kättesaadav vaid tilluke killuke kogu maailma teadmistest. Saad sa sellest aru?"
Ausalt öeldes olin ma kaunis unine ja ei saanud kuigi palju Andi jutust aru, aga ma ei tahtnud teda kurvastada.
"Jah, nii ta on," ütlesin ja ohkasin, sest Andi ohkas kogu aeg.
Andi vaikis veidi ja ütles siis tõustes:
"Kui sa tahad mingil alal edasi jõuda, siis pead sa loobuma kõigest muust ja ennast täielikult väljavalitud erialale pühendama."
"Sul on täitsa õigus," ütlesin mina. "Meil on klassis üks poiss, Rein on ta nimi, ja ta mängib jalgpalli nagu päris äss, triblab üle platsi ka siis, kui tal kõik vastasmängijad vastas on, ja pealelöögid lähevad tal ikka ristnurka.
Temal poleks vaja üldse muud teha, kui päevad otsa palli mängida, siis oleks ta varsti sama kuulus kui Pele või veelgi kuulsam. Aga õpetajad ei saa sellest aru, ja kui ta kahe saab, ei lasta teda üldsegi mängima. Ütle, kus siin õiglus on? Milleks tal matemaatikat või füüsikat vaja on? Temale anna ainult pall ja staadion!"
"Sul pole õigus." Andi istus uuesti. "Mingid algteadmised peavad inimesel igast ainest olema. Aga see on tõsi, et koolis õpetatakse ka üht-teist liigset. Kuid see tuleb sellest, et paljud ei tea, kelleks nad saada tahavad. Näiteks sina, kas sa tead, kelleks sa tahad saada?"
"Mina? Muidugi meremeheks!"
"Jah?" Andi vaatas mulle üllatunult otsa. "Kuulen seda esimest korda."
"Selles pole midagi imelikku," ütlesin mina. "On veel palju asju, mille kohta sa võiksid öelda, et sa kuuled neist esimest korda, kuigi me oleme rääkinud sinu juuresolekul."
"Sa tahad saada meremeheks," jätkas Andi oma mõtet, nagu poleks märganudki mu torget, "aga võib-olla sa ei kõlbagi meremeheks. Jaa! Ära vaata mulle midagi nii üllatunult otsa. Paljud inimesed tahavad saada filminäitlejateks, kosmonautideks või veel kelleks tahes, kuigi neil pole mingeid eeldusi. Aga mina, tead, konstrueerin sellist masinat, mis võib juba varakult igale inimesele öelda, kelleks või milleks ta kõlbab."
"Kas see on võimalik," pärisin ma uskumatult.
"Keeruline ta ju on, aga asja peaks tast saama. On veel jäänud mõned probleemid, mida me ei suuda lahendada. Tuleb koostada kõige soodsam programm, uurida iga elukutse esindajaid, enne sellele vastavalt rühmadesse jagades, kui edukad nad on olnud. Tuleb uurida nende elulugu, arengut ja üldse kõike, mis on neile mõju avaldanud. See on kole suur töö ja me ei tule sellega ise toime."
"Kes meie"?" küsisin mina, sest Andi rääkis sellest kõigest nii kirglikult, et asi hakkas meid huvitama.
"Mina ja mu sõbrad, kes me seda masinat konstrueerime. Me oleme vaid neljakesi."
"Millal teie masin valmis saab? Kas ma saan seda varsti kasutada oma võimete välja selgitamiseks?"
"Ma usun, et varsti. Me peame saama! Ta on väga vajalik inimestele. Ta lahendab selle küsimuse, mis seisab paljude inimeste ees, sest on veel palju inimesi, kes teevad seda tööd, mis neile ei meeldi, mis on neile koguni vastumeelne."
Miks nad seda siis teevad?"
"Põhjusi on palju. Mõni saab sellest hilja aru, teisi sunnib kohusetunne, vastutus, kolmandad hüppavad ühelt alalt teisele ega suuda kuidagi leida seda õiget. Neljandad unistavad millestki, püüavad selle poole, kulutavad palju aega ja närve, nende unistused aga ei täitu, sest neil ei jätku võimeid, ise nad aga sellest aru ei saa. Meie Miku aitaks neid kõiki."
"MIKU?"
"Jah, nii me ta ristisime, olgugi, et ta veel päris valmis ei ole ... Ja tema valmissaamist takistab veel üks asjaolu ..."
Andi vaikis ja vaatas mulle otsa ning ma mõistsin, et ta kõhkleb, kas on mulle mõtet kõigest sellest rääkida, kas olen küllalt tark, et temast aru saada, ja ma noogutasin talle julgustavalt. Andi jätkas:
"Meie seas on lõhenemine. Kaks meist neljast ei usu enam MIKUSSE. Nad arvavad, et me ei saa teda iial valmis. Ja nüüd nad tahavad üle minna mingisuguste turuautomaatide valmistamisele. Kujutad ette, need oleksid nagu telefoniaparaadid iga nurga peal, lase kaks kopikat sisse ja automaat annab sulle nõu, kuidas koostada kõige otstarbekam ja kosutavam lõunaeine menüü, mida õppida eksamiks, et vähemalt kolme kätte saada, kuidas veeta puhkust, ja nii edasi. Ühesõnaga , kui sul on mingi mure või probleem lahendada, jookse aga nurga peale, lase kaks kopikat automaati ja valmis vastus ongi käes. Inimesel endal pole enam tarvis midagi mõelda."
"See on ju tore!" hüüdsin mina.
"Tore! See on .. tühine. Muidugi, ma ei ütle et selliseid automaate pole üldse vaja, aga praegu, kui meil on käsil selline töö, ülemaailmse tähtsusega töö, mis lahendaks kogu inimkonn ees seisva probleemi, kas pole see siis argpükslik, isegi reeturlik jätta meid kahekesi ja tegelda nende turuautomaatidega."
"Võib-olla peavad nemad seda tähtsamaks," arvasin mina.
"Tähtsamaks!" pahvatas vennas vihaselt. "Kuidas saab see tähtsam olla? Mis juttu sa ajad?!"
Me oleks veel võib-olla kaua arutanud teaduslikke probleeme, aga just siis, kui ma tahtsin küsida, et kas MIKU võib öelda, kuidas päästa laev madalikult, kuulsime, kuidas ema sammud lähenesid meie toa uksele, ja Andi kadus koos riietega nii kiiresti teki alla, et ma ei märganudki, kas tal veel ka kingad jalas olid või ei.

A. Kivistik "MIKU" Eesti Raamat, Tallinn 1970, pt. 3.