ANNELI

Juhtus nii, et hommikueine ajal, kui Helle pistis Annelile suhu lusikat roosamannaga, kaotas nukuke tasakaalu, kukkus toolilt ja lõi pea vastu põrandat. Valusasti ja nii õnnetult, et pea sisse tekkis mõra. See mõra oli küll juuste all ja ei paistnud välja, aga pea oli ikkagi lõhki ja Anneli tuli viia nukukliinikusse.
Nukukliinik on omapärane asutus. Muidugi on see haigla, aga erineb sellegipoolest kõikidest teistest haiglatest. Arstid näiteks ei kanna siin valgeid, vaid tumesiniseid kitleid; haiged aga ei lama voodites, vaid lesivad riiulitel.
Tuli sinise kitliga arst. Isegi ruumid lõhnavad kloroformi asemel atsetooni järele. Igasuguseid tablette ja pulbreid, mida kasutatakse lastehaiglates, ei tunta nukukliinikus üldse. Neid siin lihtsalt ei vajata, sest tavaliselt tuuakse haiged siia mitmesuguste kehavigastustega ja peaaegu alati tehakse neile operatsioon. Aga isegi operatsiooni ei tehta arstiriistade abil, nagu päris haiglates, vaid niisama, kuidas juhtub: taskunoaga, naaskliga, nõelaga, vahel isegi kääridega.
Sellesse isemoodi haiglasse Anneli sattuski.
Nad tulid siia kolmekesi: kuueaastane Helle oma emaga ja tema, Anneli. Helle hoidis nukku õrnalt teki sees, sest oli küll suvi, aga ilm veidi vilu.
Pisut aega uudistasid kõik kolm suurt helerohelist maja, mille ukse kohal oli klaasist silt - "Nukukliinik". Iga täht selles pikas sõnas oli maalitud erisuguse värviga.
Sõnast vasakul pool oli apelsinikarva rist ja paremal poo väike rõõmsa näoga poiss. Sellel oli peas oranz torumüts, seljas sinine kuub, jalas rohelised püksid ja mustad, ülespoole keeratud ninadega saapad. Ja kuigi ta oli klaasile maalitud, näis Annelile, et poiss pigutab talle salamahti silma.
Nad astusid majja ja jäid seisma suure leti ette.
Tuli sinise kitliga arst. Ta võttis Helle käest Anneli, küsis, mis nukukesel viga, kompas nuku pead ja ütles:
"Esmaspäeval võid oma nukule järele tulla."
Siis kirjutas tseki, ulatas selle Helle emale ning pani Anneli riiulile lamama.
"Hakkame nüüd minema, tütreke!" ütles Helle ema ja pani käe talle õlale.
Nad läksid ukse juurde. Seal aga jäe Helle nõutult seisma, pöördus ümber ja jooksis tagasi leti juurde.
"Ema, ma tahan oma nukku kätte saada!"
Tüdruk tõusis varvastele, et ulatuda vaatama riiulile, kust paistsid ainult Anneli tallad.
"Aga kulla laps, su nukk on ju haige ja peab siia jääma," lausus ema. "Sa kuulsid, mida onu ütles."
"Ma tahan oma Annelit!"
"Ole nüüd hea laps," ütles ema. "Esmaspäeval tuleme sinu Annelile järele."
Nii astus tüdruk koos emaga uksest välja.
Sinises kitlis arst aga võttis riiulilt Anneli, kinnitas nööpnõelaga tema helesinise kleidi külge mingisuguse paberi ja viis nuku kõrvalruumi.
Ka selles toas olid riiulid ja ühele neist pandi Anneli, kuid mitte enam lamama, vaid istuma. Nii oligi parem, sest lamades oleks Anneli näinud ainult lage, nüüd aga oli tal ülevaade kogu toast. Ja pealegi polnud see riiul pooltühi nagu vastuvõtutoas: samal riiulil istus või lamas veel kümmekond nukku, otse Anneli kõrval aga tukkus suur karvane plüüskaru.
Üldse oli see ruum eelmisest märksa huvitavam.
Peale riiulite oli siin veel kaks pikka lauda. Need olid operatsioonilauad.
Ühe laua juures askeldas meile juba tuttav mees. Teise laua ääres istus kaks naist Nendelgi olid seljas sinised kitlid ja nad opereerisid parajasti krokodilli.
"Mis sa seal tõid, nuku või?" küsis üks naisarstidest.

"Nuku jah," vastas sinises kitlis mees. "Pea on veidi lõhki, tuleb kinni liimida."
"Siis too ta siia, meil ongi parajast liimimine käsil!"
Nii sattus Anneli otse operatsioonilauale, krokodilli lõugade ette. Muidugi tundis ta krokodilli teravaid hambaid nähes pisut hirmu, aga siis märkas ta laual teisigi nukke, veel palju pisemaid kui tema ise, ja ta kartus kadus. Noor heledate juustega naisarst võttis nuku äkki käte vahele, vaatas talle otse silma ja ütles teisele naisele:
"Vaata, kas pole nagu elus laps! ... Kuule, nukuke, kuidas su nimi on?"
"Anneli," vastas nukk.
"Kas kuulsid, ta ütles "Anneli"... Tavaliselt oskavad nukud ainult "mamma" ütelda."
Ja mõlemad arstid hakkasid naerma.
Pruunide juustega naine lausus:
"Tal on samasugused mustad lokid nagu minu tütrel. Ja kui hästi see helesinine kleit talle sobib!"
Mõlemad naisarstid vestlesid veel veidi aega. Siis panid nad nuku operatsioonilauale ja hakkasid tema mõranenud pead kinni liimima. Nad tegid seda nii hoolikalt, et Anneli ei tundnud vähimatki valu.
Nüüd viidagi nukuke riiulile tagasi ja pandi istuma endisele kohale, pruuni plüüzkaru kõrvale.

G. Sepp "ANNELI VALGE NARTSISSI TÄNAVLT" * Eesti Raamat ' Tallinn 1 970, 1. pt.